õpieesmärkidele vastav ning küllalt keeruline, et analüüsi õigustada. Juhtumi/probleemipõhise õppe aluseks on konstruktivistlikust õpiteooriast tulenevalt järgnevad seisukohad (Krull 2000): õppija on iseseisev aktiivne õppeprotsessis osaleja, kes konstrueerib oma teadmised ise, mitte ei kopeeri ega võta neid üle autoriteetidelt - olgu selleks raamatud või õpetaja; õppimine peab toimuma reaalelulises, mõtestatud, autentses situatsioonis (erinevalt dekontekstualiseeritud formaalsetest situatsioonidest); lahenduskäike ja nn "õigeid vastuseid" võib olla mitu; õppija omab kontrolli õppeprotsessi üle, valides ise oma õppimise tempo ja seades endale ise eesmärgid; õppimine on sotsiaalne tegevus; õppimine toimub koostöös kaasõppijatega; õpikeskkond peab olema mitmekesine, toetades erinevaid õppimisviise.
isikuvabaduse alaks jätnud nende teadvuse, siseelu. See sisemaailma autonoomsus on väikestes romaanides mitmetahuliselt välja arendatud ning ühtviisi iseloomulik Ruuben Illimele «Pillimehes», Aarnele «Väikeses reekviemis suupillile» ja Jaanile «Munades hiina moodi». Oma sisemaailmas üritavad nad olla vabad, sõltumatud, asetuvad väljapoole head ja kurja, koguni väljapoole aegruumi, et sel viisil vabaneda süütundest, vastutusest, moraalsest ummikust. Mida enam on tegelane reaalelulises käitumises allunud momendi nõudmistele või koguni konjunktuurseile kaalutlusile, seda enam süveneb ta pärast enesekaemustesse, fantaasiatesse ning mõtisklustesse: seesmine ja väline vastanduvad, ummik suureneb. Hoopis teistsugune tegelane on «Väikeses reekviemis suupillile» jumalamees Jakob, kes püüab oma sisemaailma seaduspärasusi välismaailmale peale suruda. Selliselt käituma ajendab teda tahe ebainimlikus maailmas kõige kiuste inimlikke suhteid ja vahekordi
annaabi.ee 
