Inimese elujõudu ehk väge arvati peituvat tema südames, ajus, suguelundites, veres, juustes, nimes, süljes ja küüntes. Eriti suure väega inimesed ehk targad ja nõiad, olid eriliselt lugupeetud ning neilt küsiti nõu haiguste ja probleemide korral. Nad tundsid tavalisest paremini loodust ja oskasid selles olevaid jõude suunata. Nende tarkused olid enamasti pärandatud põlvest põlve. Ka tänapäeva on need pärandunud eriliste võimetega ravitsejatele. Näiteks võib mõningaid neist näha saates ,,Selgeltnägijate tuleproov", kus pooled võistlejad tegelevad pigem ravitsemise kui selgeltnägemisega. Kuna muinasaja inimesed olid üpriski usklikud, ei puudunud usundist ka müüdid. Meile on teada tuntud tegelane Kalevipoeg, kelle kohta on nii mõneski Eesti piirkonnas rääkida oma lugu. Hiljem lisandus lisaks meie kangelasele ka Vanapagan, kes ma arvan, on tulnud ristiusust Kuradi näol
neid kuulsid. Kui keegi annetas, siis käis see nii, et annetus pandi maha ja ise mindi eemale. Keskaegsetes linnades olid juba olemas ka apteegid. Teatud ravimisega tegelesid ka habemeajajad ning juuksurid, kes olid enamasti haavatohtrid ning samas ka hambaarstid (neid nimetati palbriteks). Neid võeti ka lahingutesse kaasa, kus nad pidid hoolitsema lahingus vigastada saanud meeste eest. On teateid, et palbrid on tegelenud ka amputeerimisega. Keskaegsetele kohalikele ravitsejatele pakkusid konkurentsi rändarstid, kelle kohta on andmestikku, et nad tegutsesid turul. Lõid seal enda telgi üles ning tehti reklaami. Nende hulgas oli kindlasti ka väga palju šarlatane. Euroopas on mitmeid haigusi üritatud ka päris spetsiifiliste ravimitega ravida ning need on üldjuhul seotud inimlihaga. Näiteks Inglismaalt on leitud päris detaileid kirjeldusi selle kohta, et veel 16.-17. sajandil olevat olnud inimliha ravimina peaaegu sama tavaline kui igasugused muud taimed
annaabi.ee 
