neuropaatia (Volke 2006: 367). Kõik need tüsistused on pöördumatu iseloomuga ning haiguse süvenemise tagajärjeks on raske haigus või surm (Volke 2006: 367). Kõige olulisem on leida algavad muutused võimalikult varases faasis. Selleks tuleb diabeedihaigel käia kontrollis vähemalt 1 kord aastas (I tüüpi diabeedi korral tuleb alustada kontrolli 3-5 aasta pärast haiguse teket; II tüüpi diabeedi korral tuleb alustada kohe). Sel juhul saab vastava muutuse seisukohalt tarvilike ravitoimingutega alustada piisavalt aegsasti. (Volke 2006: 367). Kui on juba tekkinud mõni diabeedi tüsistus, pole kunagi hilja oma tervist parandada dieediga, aktiivsema liikumisega, kaalu langetamisega või vajadusel suitsetamisest loobumisega (Brewer 2009: 20). 4.3 Diabeetiline retinopaatia Võrkkestamuutusi nimetatakse retinopaatiaks, mis tekivad sellest, et veresuhkrutase on olnud juba mitmeid aastaid kõrgenenud, siis hakkavad silmapõhjas asuvad võrkkesta
üldsegi rohttaim. Nimelt on tema maadligi roomav ja igal võimalusel juurduv vars puitunud ja elab isegi kümme aastat vanaks. Sellest kasvab aga igal kevadel välja rohkesti rohtseid õisi kandvaid harusid. Sellist taime võib nimetada kääbusjaks poolpõõsaks. Ka nõmm-liivatee lehed elavad üle talve, kauem siiski mitte. Nõmm-liivatee rahvapärased nimetused lähtuvad esiteks kasvukohast: liivakad, meretee, nõmmehain jne. Teise rühma moodustavad ravitoimingutega seotud taimenimed nagu jooksvarohud, nõrgatee, rabanduse rohi, rägarohud jne. Et nõmm-liivateed kasutati ka maagilistel eesmärkidel, siis kutsutakse teda ka kaetisrohuks, kurjasilmarohuks, jumalaema rohuks, suitsetamisrohuks jt. Neljanda kogumi moodustavad rahvapärandis taime välimust peegeldavad nimetused nagu roosipuna, põllupuna, viinapuna, mesilaselill jne. Kõige vähem on rahvasuus aga neid nimetusi, millel on seos õitsemise algusajaga nagu jaanipuna, jaanilill.
annaabi.ee 
