kooripoistega ja ma ei varasta lapsekärudest beebisid: seetõttu ei saa ma olla pedofiil," võivad nad öelda. Nende partnerid ja ühiskond võtab need protestid meeleldi omaks, saamata aru, et ei ole olemas sellist asja nagu tüüpiline pedofiil ja et pedofiilne käitumine võib ilmneda tegelikult igas olukorras. Pedofiilidele pakutaval "ravil" ei ole neile muretut äraelamist võimaldava elu pakkumise ega nende stressi leevendamise eesmärki. Kaasaegsed ravitehnikad, eriti tunnetuslikkäitumuslikud teraapiad, tagasilanguse preventsiooni ja farmakoloogiliste meetodite eesmärk on teha kurjategija vastutavaks oma tegude eest, vähendada tema hälbelise seksuaalse virgumise taset ja arendada strateegiaid, tegelemaks olukordadega, kus ta taas riskib kuritegevusega. Eduka ravi mõõdupuuks ei ole mitte õnnelik kurjategija, vaid pigem turvaline ohver. Kaasaegsed ravitehnikad on imetlusväärselt edukad
allub ilmamuutustele. Kui qi on tihenenud ja tarretunud, nimetatakse teda jing`iks ehk seemneolluseks. Jing võib esineda sugunäärmete vedelikena, kuid tähendab ka seksuaalset energiat ehk nende olluste emotsionaalset ja psühholoogilist ekvivalenti. Hõrenenud kuijul on qi hingeõhk. Sellest veelgi hõredam qi on hing ehk teadvus. Taoistlikus mõtteviisis on keha, meel ja keskkond omavahel tihedalt seotud ning selle baasil on välja arenenud paljud hiina traditsioonilised ravitehnikad ja psühhofüüsilised õpetused. Jumalad Taoistlikus maailmas on väga palju jumalaid. Kuni 1949. Aastani, mil Hiinas tulid võimule kommunistid, oli igal asjal ja nähtusel, nagu näiteks haigus ja kodukolle, oma jumal. Kommunistid keelustasid enamiku jumalate kultuse. Alates 1970. Aastate lõpust, mil Hiinas usuvabadus taastati, on ennistatud palju templeid ning jumalakujusid. Paljude jumalate kultus on hääbunud või säilinud vaid üksikutes templites
depressioonimudel. Varajasest õpikogemusest on inimene omandanud mõne ebafunktsionaalse alushoiaku, näiteks uskumused: “ilma teiste tunnustuseta pole ma midagi väärt” ja “mul pole mingit võimu oma emotsioonide üle” Iga situatsiooni, kus tunnustust ei tule (või keegi koguni rahulolematust ilmutab), tajub ta katastroofina. Teine uskumus võimendab katastroofitunnet, sest inimene on veendunud, et ta sellega kaasnevate emotsioonidetulva all absoluutselt teovõimetu on. Ravitehnikad on kooskõlas häirete teoreetilise seletusega. Patsienti julgustatakse uurima oma kogemuse ning mõtlemise muutmise võimalikkust, proovima esialgu vaid katseks käituda või mõtelda mõnikord teistmoodi ja vaadata, mis siis juhtub. Klassikalisel tingimisel põhineb näiteks süstemaatiline desensitiseerimine (Wolpe, 1966). Lihtfoobiaga patsient hakkab oma tingitud ärevusreaktsiooni foobilisele stiimulile (kõrgus, ämblik, suletud ruum vms
annaabi.ee 
