individuaalselt.[2] Molekulaarsete vähi biomarkerite all mõeldakse peamiselt valke, DNAd või RNAd. Biomarkeriks võib olla kas või kasvaja poolt sekreteeritud molekul või spetsiifiline keha vastusreaktsiooni saadus kinnitamaksvähi olemasolu. [3] Vähi biomarkerite abil kirjeldatakse patsiendi molekulaarset profiili. Biomarkerite kasutamine kliinilises praktikas aitab arstil paremini hinnata, millist ravistrateegiat konkreetse patsiendi puhul kasutada. Kui kasvaja molekulaarne kirjeldus viitab haiguse heale prognoosile, siis vajadus agressiivsele ravile puudub. [4] Sisukord · 1 Vähi biomarkerite uurimise ajalugu · 2 Vähi biomarkerite rakendusi · 3 Biomarkerite tänapäeva rollid ja piirangud · 4 Vähi biomarkerite tüübid o 4.1 DNA-põhised vähi biomarkerid
nukleotiidne järjestus sekveneerimismeetodil. Genoomi kaardistamiseks kulus 13 aastat. Järjestuse analüüs paljastas, et inimesel on umbes 20 000-25 000 geeni. Inimese terve nukleotiidse järjestuse teadmine annab võimaluse leida haiguse tekkes osalevaid geene ning õppida paremini tundma haiguste tekkemehhanisme. Samuti aitab see teadmine tulevikus võimaldada personaalset meditsiini ehk genotüübist sõltuvat ravistrateegiat. 57. Mis on massiivne paralleelne sekveneerimine (massive parallel sequencing) NGSi ehk massiivse paralleelse sekveneerimise esimeseks etapiks on genoomse DNA fragmenteerimine väiksemateks lõikudeks, millest seejärel koostatakse raamatukogu. Raamatukogu lõigud kantakse kandjale, kus toimub DNA fragmentide seondumine kindlate proovidega ja kaksikahela denaturatsioon üheahelaliseks. Edasiselt sünteesitakse uuritavale üheahelalisele DNA järjestusele vastasahel
annaabi.ee 
