kasutuses aroomiteraapias, parfürmeerias, kosmeetikas, meditsiinis ja maitseaintetööstuses. Samas on eeterlikud õlid kõrge konsentratsiooniastmega, ületades kümneid kordi taime rakkudes oleva õli koguse. Enamlevinud eeterlike õlide kasutamisviisid on inhalatsioon või õhku aurustamine, tilgutamine vannivette, saun, lahjendatuna alusõlis (taimne rasvõli) massaazhiks või nahahoolduseks, rahva- ja alternatiivmeditsiinis ka raviotstarbeks. Aroomiteraapia Aroomiteraapia on esteetiline ravikunst, mis kasutab aromaatsete taimede ja puude erinevatest osadest ekstraheeritud lenduvaid eeterlike õlisid inimese tervise ja vaimu eest hoolitsemiseks. Aroomiteraapia mõjutab samaaegselt nii füüsilist, emotsionaalset kui hingelist tasandit. Aroomiteraapial on mitu erinevat toimeviisi: 1. Naha kaudu imendumine- nahk imab endasse eeterlike õlisid, viies need
oli ka kivihunnikutaolisi ahje. Välisvalgust andis väike paja (ava) kahe seinapalgi vahel. Muldpõrand kaeti saunaajaks õlgedega. Sauna sisustusse kuulusid õrred rõivaste riputamiseks, pingid, veenõud, kibud. Leili võtmiseks ja vihtlemiseks ehitati umbes meetrikõrgune saunalava, mis toetus puupostidele või kinnitus seinapalkide vahele. 19.saj. lõpus ehitati saunale esik (vöörus), kus sai riietuda. Saunavihad tehti arukasest, aga ka tamme ja kadakaokstest, raviotstarbeks nõgesevihtu. Saunas käidi laupäevaõhtuti, enne mehed, siis naised. Varasemal ajal oli levinud meeste-naiste ühine saunaskäimine. Usuti, et vihtlemine paneb lapsed kasvama ja teeb noored neiud kauniks. Nädala sees köeti sauna heinaajal ja rehepeksu ajal. Talvel suurte külmadega jäeti mõni laupäev vahele. Haigete inimeste jaoks köeti saun neljapäeval, mil võeti ette igasuguseid ravitoiminguid ja nõidumisi. Saun köeti nii, et pimedaks oleks saunas käidud
annaabi.ee 
