aastal E. Eichwald, kes kirjeldas meremuda ja avaldas andmeid merevee ja -muda keemilise koostise kohta . Autor märkis, et mudale annavad raviomaduse lagunenud taimsed ja loomsed organismid ning mitmesugused mineraalsed ühendid. Muda keemilist koostist analüüsis 1852. aastal C. Schmidt. С. A. Hunnius märgib oma 1857. aastal ilmunud trükises, et ranna lähedal lahtede põhjas paiknevat liivaterade ja lagunemata taimejäänustega meremuda ei saa tema arvates tarvitada. Ravimudaks sobib pehme võõristeta leeliseline, väävelvesiniku lõhnaga mustjashall materjal. Muda keemilist koostist kirjeldas ta C. Schmidti tehtud analüüside põhjal. Autori arvates annavad meremudale tervistavaid omadusi väävelvesiniku ja süsihappega küllastunud vesi ning vees lahustunud fosfor, süsihappe- ja rauaühendid, orgaanilised ained ning silikaadid. Analüüsides iga üksiku koostisosa toimet inimese organismile, rõhutas ta, et meremuda terapeutiline toime sõltub
Geoloogiliselt on uuritud üle saja soo, kuskil 110 sood. Tööstusliku tootmise eesmärgil on uuritud 20 sood. Liiva ja kruusa leidub siiski peamiselt kohalikeks vajadusteks ning välja ei ekspordita eriti. Need kuhjusid mandrijää sulamisel. Liiva ja kruusa kasutatakse tööstusaladel kuid ka ehituses. Savi, järvemuda ja järvelupja praegu enam ei kaevandata. Järvemuda tekkis lõpuni lagunemata orgaanilisest ainest ning seda kasutatakse põlluväetiseks, söödalisandiks ja ravimudaks. Järvelubi tekkis pärast jääaega sulglohkudesse peenest kaltsiidist valge ja kollakas sete. Kasutatakse söödakriidi ja ehitustöödel lubjavärvina. Savi kasutatakse mitmel alal, näiteks telliste, katusekivide ehitamiseks, keraamiliste plaatide, fasaadtellise valmistamiseks ja üldse keraamikas pottide jms valmistamiseks. (viide 2,5) 7 9. Kliima Ilm on Tartumaal sarnane Eesti keskmisega, ainult talved on
annaabi.ee 
