Sloveenia pealinnas Lubljanas, Villete hullumajas, kus ta oli viibinud viimased kaks nädalat ja viis päeva. Tütarlaps ei teadnud õieti sedagi enam, kes ta oli ja mis ta seal tegi. Veronikale ütles õde, et ta oli viibinud rahustite poolt esilekutsuvas püsivas uneseisundis ning ta süda sai pöördumatu ajukahjustuse ning tal on elada nädal aega. Tegelikult see nii ei olnud, kuid tüdruk ei teadnud seda. Dr. Igor, kes oli haiglas arst, kasutas Veronikat ära, et ta saaks oma ravimimeetodit katsetada. Ravimi nimeteati ,, Vitrioliks" selle peamine eesmärk oli tahe. Vitrioli ehk kibestuse all kannatavad inimesed ei taha enam midagi ja mõne aasta möödudes ei suuda nad oma maailmast välja tulla; neil on seal kindluse ladumiseks meeletult energiat kulutanud, et reaalsus saavutaks just sellise, nagu nad tahavad. Kibestusemürgituse suureks probleemiks on see, et kaovad ka kired - viha, armastus, meeleheide ja uudishimu. Dr. Igoril oli vaja peale
40. 16 tulemusel olla tegemist mittepatenditava tootega Euroopa patendikonventsiooni artikli 52 lõike 4 mõttes. Siiski on praktikas vastavat nõuet kerge eirata, esitades patenditaotluse üksnes tootele ehk ravimikandja patenteerimiseks. Meetodi patenditavuse määramisel muutub oluliseks üksnes asjaolu, kui meetodit kasutatakse inimkehas vajaliku ravi rakendamiseks. Kui aga vastavat ravimimeetodit saab rakendada ning katsetada nanotorus ja inimkeha nõuet ei täideta, siis ei ole leiutise patenteerimisele piiranguid.51 Vastavalt Euroopa patendikonventsioonile on samuti mittepatenditavad avastused, mis aga nanotehnoloogilistel leiutiste puhul erilist rolli mängivad. Loomulikult peab leiutis olema tehtud juba olemasolevast, looduses esinevast ainest, kuid vastavalt Euroopa
annaabi.ee 
