1832 luuakse Londonis koolerahaigete transpordiks mõeldud hobuvankriga kiirabibrigaad. Tegemist oli, meditsiini arengule vastavalt, puhtalt transpordivahendiga. 19 saj lõpuks paigutatakse kiirabibrigaadid haiglasse, kust neid sai välja kutsuda haigete haiglasse viimiseks. 19 saj jooksul on jälgitav erakorralise meditsiini sõjaväelise ja tsiviilharu lõimumine. Ehkki tänapäevani eristatakse tsiviil- ja sõjameditsiini on tegemist pigem kontekstipõhise jaotusega. Ravimetoodika on mõlemas pooles sama. 1853 a puhkenud Krimmi sõjas haavatute evakuatsiooni juba kasutati, kuid haavatute ravi toimus antisanitaarsetes tingimustes. Puudu oli nii meedikutest kui töövahenditest. Sagedased olid koolera ja tüüfuse puhangud. 1854 a sõitis meditsiiniõde F Nightingale koos 38 enda poolt õpetatud õega tööle Selimiye sõjaväebaasi. Nähes meditsiiniabi halba olukorda, kutsus F Nightingale ajalehe The Times veergudel täiustama sõjameditsiini
Meditsiiniline teadmine kasvas märgatavalt. Ühelt poolt epidemioloogiline pool ja vajadus, teiselt poolt lubati teha lahkamisi, anatoomia ja rakutasand muutus selgemaks. Saadi aru, et haigus on seotud inimese keharakkudega. Tähtuse kaotas humoraalne teooria (yay!). Hakkas kasvama biomeditsiiniline lähenemine. Toetub faktidele, kõik häired on seletatud füsioloogia alusel. Haigus on konkreetne, kehakeskne, lokaliseeritud, määratletud. Psühholoogiline ja sotsiaalne pool jäi kõrvale. Ravimetoodika muutus tehnilisemaks. Samuti arenes diagnostiga, et täpselt määratleda haiguse koht ja ulatus. Biopsühhosotsiaalne mudel hakkas arenema 20ndal sajandil. Mitte-reduktsionistlik lähenemine. Vaim, keha ning käitumine võib olla taandatav ja seletatav rakkude tasandil, biokeemilisel või närvisüsteemi tasandil. Eitati seda, et võivad olla erinevused selles kuidas keegi haigeks jääb, põeb ja terveneb. Vahet pole milline on sotsiaalne toetus või millised uskumused sul on, vaja on
annaabi.ee 
