Päris ühest nimekirja selle kohta koostada ei saa - farmaatsiatööstus areneb paratamatult nii kiiresti ja jõudsalt, et dopingukontrolli teostavad organisatsioonid on neist sammu võrra maas. Seepärast on kasutusel termin ja nendega sarnased ained. ROK-i meditsiinikomisjoni ja Maailma Antidopingu Agentuuri (WADA) poolt kinnitatud dopinguainete klasside ja meetodite nimistu, mida pidevalt täiendatakse. Ametlik soovitus tundmatute ravimite tarvitamise kohta: Ravimeis, mis käsimüügis saadaval, ei ole alati võimalik kindlaks teha kõiki aineid, mida nad tegelikult sisaldavad. Seetõttu soovitatakse sportlastele: - Alati konsulteerida iga ravimi suhtes enne tarvitamist spetsialistiga või võistkonna arstiga - Mitte kunagi tarvitada ravimeid ja toidulisandeid omal initsiatiivil ilma spetsialistiga konsulteerimata Dopingu kasutamine on rangelt keelatud. Sportlane loetakse dopingut kasutanuks kui:
kasutas taimi valdavalt looduses esineval kujul, st töötlemata. Ka püüdis ta vältida keerulisi retsepte. Pärast Hippokratest pakub farmaatsia ajaloos huvi nn skeptikute koolkond (3. sajand eKr), kus nõuti ravimite toime kindlakstegemiseks nende katsetamist. See viis polüfarmaatsiani (erinevate ravimite kasutamine samaaegselt). Polüfarmaatsia koolkonda esindas ka Galenos, kes, eeldades teatava elujõu olemasolu looduses, uskus seda olevat ka ravimeis. Tema arvates oli taimedes nii kasulikke (ravi vaatevinklist) kui kahjulikke aineid, ta püüdis kasulikud (toimeained) taimest eraldada. Selleks kasutati pressimist või leotamist ja keetmist. Ravis kasutas galeeniline koolkond (mis lähtus humoraalteooriast) vastandite printsiipi (contraria contrariis). Koolkond eelistas taimseid vahendeid, neid tuntakse galeenikalide nime all. Märkimisväärselt panustas farmaatsia arengusse keskaegne araabia-islami teadus (alkeemia).
annaabi.ee 
