lähedane neutraalsele jne. 5 2. AJALUGU Apteegikaani kirjeldas esimest korda Carolus Linnaeus 1758. aastal oma suurteoses Systema Naturae. Hiljem on välise morfoloogia alusel liigi sees eristatud mitu vormi. Neist tuntumad on f. officinalis, keda on eri keeltes kas kasutusviisi või leiukohtade järgi nimetatud nii ungari või krasnodari kui ka lihtsalt apteegi- ja apteekrikaaniks, ning f. medicinalis (ka f. serpentina) ehk ravikaan, ka saksa või ukraina kaan. Peale nimetatute on teada mitu lokaalset apteegikaani värvusvariatsiooni. 6 3. KASUTAMINE MEDITSIINIS JA NENDE TOIME Kaanide kasutamine mitmesuguste haiguste ravimisel ulatub kaugesse minevikku. Tänapäeval on nendega ravimine vähe levinud. Verd imevaid kaane kasutatakse praegugi mitmete haiguste raviks (glaukoom, südame isheemiatõbi, tramboflebiit, veenilaiendid, hemorroidid, paistetus, tromid, gangreen,
Kord juba toidu juurde sattununa suudab apteegikaan ennast erakordselt kiiresti täis õgida. Nii võib tema kaal isegi neljakordistuda. Täiskasvanud isendid võivad korraga imeda 15-20 g, rekordiliselt aga isegi kuni 40 g verd. Rikkalikult toitunud apteegikaan ei vaja mitme kuu vältel uut toitu; ta võib isegi kaks aastat paastuda. Kaaniraviga ehk hirudoteraapiaga tohivad tegelda ainult meditsiinilist kõrgharidust omavad väga kvalifitseeritud spetsialistid. Ravikaan avaldab sellist toimet, mis sarnaneb nõelravi mõjuga. Kaan toodab tohutus koguses bioloogiliselt aktiivseid aineid need on looduslikust ravivahendist fermendid, mis aitavad õigel kasutamisel terveneda paljudest haigustest. Näidustused: * Südamehaigused (stenokardia, infarkt, südamepuudulikkus) * Kõrge vererõhk * Bronhiit * Bronhiaalastma * Krooniline hepatiit * Maksatsirroos * Mao- ja kaksteistsõrmiksoole tõbi * Krooniline kõhunäärme põletik * Krooniline kõhukinnisus
annaabi.ee 
