Joan tundis pea sarnast tüdimust kõigest. Tegelikult oli tema olukord hullemgi kui Ravicul: mees pidas ennast ise üleval, Joan lasi end meestel kanda. Ta oli toeta täiesti abitu, nagu kassitapp. Maadligi ilma kelletagi, kellele toetuda. Sellisena Ravic ta leidiski. Oma edasisele elule otsa vaadates ei teadnud mees, mida see naisenatuke talle tähendama saab. Ja kui Joan pole olnud üksi nii nõrk, poleks nad teineteist tundma saanudki. Jälgides Joani kui üksikisikut, ilma Ravicuta, näib ta olevat mehe vastand suhtes romantikaga - ta tundub pigem liiga romantiline et päriselt õnnelik olla. Läbi teose on ta kuidagi õrn ja ülinaiselik, ei oska eriti mehi valida - või pigem, püüdes võimalikult kiirelt korvata kaotatud toetust Ravicult, valib esimese ettejuhtuva, mis saab ka talle saatulikuks. Joanis on midagi, mis ei lase tal meest mõista, ta on klammerduv ja nõrk, meeleheitlikult püüdes säilitada Ravicu täielikku tähelepanu.
ilmuks. See paneb Joani vihastama - sdistus oli tiesti alusetu. Nende kahe vahele tekib lhe. . Nende tli Rivieras nitas, kuivrd oli Ravicile thtsam tunne armastada ja olla armastatud, kui Joani tegelik loomus. See armastus nitab veelkord, kui thtis on inimsuhetes vastastikused vajadused - kui Ravic oleks elanud tisverelist ja nnelikku elu, poleks Joan teda ehk nii vga kitnud. Ja kui Joanil oleks olnud kellelegi toetuda, oleks ta vabalt ka ksi, ilma Ravicuta hakkama saanud. Kiindumus kiindumuse, priselt teise inimese prast tekkis nende vahele alles lpus, siis kui nad priselt koos olla ei saanud.
annaabi.ee 
