mõnitas teda nt Karl Marx. Thünenilt leiame esimese kirjanduses fikseeritud idee teistmoodi regioonist, mis pole kordumatu ega sisemiselt ühtlane, vaid ebaühtlane, millel on seaduspärane sisemine ruumiline korraldus ja mida seovad tervikuks ärisidemed. Thünenil õnnestus ka ühel erijuhul, nimelt põllumajandusregiooni näitel, üldjoontes ära seletada, kuidas ja miks selline regioon ja ta ruumiline korraldus kujuneb. E. G. Ravenstein (18341913). Oma 1880-ndate aastate artiklites püüdis ta luua migratsiooni matemaatilist mudelit, mis viis ta iildisema kUsimuseni, kuidas igasugune vastastikm6ju sumbub mõjupartnerite vahemaa kasvades. Fiüüsikas on selle küsimuse lahenduseks teatavasti gravitatsioonimudel ja Couloni seadus. Ravenstein tõstatas ka vastastikmõju sumbumisega seotud küsimuse ruumi jaotumisest üksikute keskuste mõjupiirkondadeks.
loodusvaradele ja nende kasutamisvõimalustele ja eirates muid teemasid. J.R. Smith üks kuulsamaid kommertsgeograafe. Stamp Maakasutusuuringute alustaja Ometi kujunes just Saksamaal teaduslik vool, mis kokkuvõttes tegi ära väga suure töö, mille tähtsus ja tähendus avanes alles siis, kui inimgeograafial jõudis kätte aeg paradigmat vahetada. See oli ruumökonoomikute vool, mis tegeles majanduse ruumilise korralduse küsimustega.J.H von Thünen vanim ruumökonoomik E.G. Ravenstein püüdis luua migratsiooni matemaatilist mudelit A. Weber uuris ettevõtete paiknemise tegureid eesmärgiga anda soovitusi ettevõtjatele. W. Christaller põhjendab regioonide väljakujunemist ja geogr ruumi jaotumist nende vahel. A. Lösch sama mis christaller, kuid temalt pärineb termin ruumiline korraldus. Regionalistika väljakujunemine. Praegusaegse geograafia tahtsaim rakendusvaldkond -regionalistika tekkis USA-s ja kaugel
Üleminekuteooria- teatavate sotsiaalmajanduslike arengute saavutamiseks, iga kogukond möödub kaasajale eelnevast vormist, kus kõrge suremus suretab välja kõrget sündivust, kaasaegsesse vormi, kus on madal suremus ja madal sündimus, kuid sündide langus jätab piisavalt kaugele maha suremuse languse, et kindlustada märkimisväärne numbrite tõus üleminekuperioodil. Rändeülemineku teooria tõi esmalt välja 1885a Ravenstein, hiljem parandatud Thomase ja Stoufferi poolt ja uuendatud Lee poolt, on kogum kergelt seotud üldiseid empiirilisi avaldusi, mis kirjeldavad rändekäitumistes allikate ja sihtkohtade vahelisi suhteid. Peale järelduste tegemist Lee pakkus 18 hüpoteesi: 5 sisaldasid absoluutset rände suurust, 6 neist tegelevad rändajatevooluga ja 7 rände tunnustega. Autori arvates on üllatav, kui vähe on tehtud geograafide poolt et käsitleda üleminekuprotsessi kui aja ja ruumi levitamist
annaabi.ee 
