«Kui endast kuulsa mälestuse jätnud kuningas Henri IV 1610. aastal, umbes samasugusel põhjusel, mis ajendab hertsogit, kavatses vallutada nii Flandria kui Itaalia, et lüüa Austriat korraga kahelt poolt, kas siis ei sündinud midagi, mis päästis Austria? Miks Prantsusmaa kuningal ei võiks olla samasugune õnn kui keisril?» 463 «Teie Eminents suvatseb rääkida pussilöögist Ferronnerie tänaval?» «Just nii,» vastas kardinal. «Kas Teie Eminents ei karda, et Ravaillaci hukkamine ei hirmuta neid, kellel hetkeks tekib mõte teda matkida?» «Kõikidel aegadel ja kõikides maades, eriti kui neis maades on erinevaid uske, leidub fanaatikuid, kes taha vad olla märtrid. Ja just praegu meenub mulle, et puri taanlased on vihased Buckinghami hertsogi peale ja e nende jutlustajad peavad teda antikristuseks.» «Ja mis siis?» küsis mileedi. «Mis siis?» vastas kardinal ükskõikse ilmega. «Praegu näiteks oleks vaja ainult leida
tervena oli kadunud tolmu ja ämblikuvõrgu alla. Kui nüüd kujutleda seda päratu suurt pikergust saali jaanuaripäeva hämaras valguses, tulvil kirjut ning lär-mitsevat rahvast, kes piki seinu triivis ja seitsme samba ümber keerles, siis võib ehk juba saada mingi ebamäärase kogupildi, mille huvitavaid detaile me veel täpsemalt katsume edasi anda. Üks on kindel: kui Ravaillac * poleks Henri IV-t tapnud, siis poleks ka Justiitspalee kantseleis olnud akte Ravaillaci protsessist ega oleks ka tema kaassüüdlastel mingit põhjust olnud mainitud akte kaduda lasta. Järelikult poleks olnud ka tulesüütajaid, kes paremate abinõude puudusel pidid kantselei põlema panema, et põletada akte, ja läitma Justiitspalee, et põletada kantseleid, ühesõnaga, poleks ka 1618-nda aasta tulekahju olnud. Endine Palee oleks veel praegu alles oma vana suursaaliga. Oleksin lugejale võinud öelda: «Minge ja
annaabi.ee 
