Kui karidele paisat laevakere Mu maja täis on ahastust ja puudust Sääl elutseb vaid hiirte kisklev pere Ja vihma katkisest lööb sisse ruudust „Ikalduse aastail“ Öös huikab madrus. Rohket saaki haistes, Me külla parves murdnud hullud rotid. Neist kihisevad kambrid, voodikotid, Kus vaevleb surijaid, näod näljast paistes c) „Vana sepp“ Hoost rautamast veel kuum ja higine, ta raskel sammul astub üle turu. Alt mütsi tolkneb juus tal pigine ja hambais ragiseb veel rauapuru. Ta huultel iial jutt ei sigine, söetolm on ammu matnud hingekuru; tal’ iial hulkuv hoor ei ligine ja piibu pealt talt keegi tuld ei nuru. Nii möödund kõigest pilgul kinnisel, ta hetkeks peatub hoone künnisel, kus juudil tolmud rõivaid ripub varnas.
öö vaikuses kes kaua valvand siin,/---/ kuid nüüd mind siia toonud sama piin/ ja peitnud vari samase küpressi."(,,Haud"). Sellised luuleread tekitavad salapärase ja võluva tunde. Ümbruse väljendamiseks on tabavad ütlused: ,,Kuu kaame valgus lillepeenraid katab/ kui surnulina."(,,Haud") ,,Palavik" peegeldab kaost ja selginemist üksikinimeses, inimene on tõene ja oma kannatuste ning hädadega. Kõige kallal nähtakse ise vaeva, ning kujutatud on õiget töökat inimest. ,,Hoost rautamast veel kuum ja higine,/ ta raskel sammul astub üle turu."(,,Vana sepp"). Talviku luuletustes on märgata joobnu-hõngulisi ning tubaka tõmbamise detaile. Ma usun, et ta on seostanud ennast nende inimestega, kes ilutsevad tema luuletustes. Kuid ta on lisanud juurde rohkemat, et tekitada lugejas ärevust, mis ajaks tulihingelisemalt lugema. ,,Mu kopsud sõi tubaka karm/ ning alkohol hävitas neerud."(,,Paaria"). Luuletused on pahelised ning nukravõitu. Inimesed on väga pessimistlikud ja
annaabi.ee 
