Alguses tegis seda tööd Rõngu pastor, pärast õppis töö ära ka üks koolipoiss. Niipea kui tagavarad lõppesid trükiti neid Riias juurde. Väikese mahu tõttu oli seda lihtne teha. Aabits ise polnud kallis, üks eksemplar maksis ühe valge runstüki. Rohkesti tuli aabitsaid juurde muretseda 1687./1688. õppeaastal, sest lisaks Liivimaa koolidele hakati lapsi õpetama Forseliuse aabitsa järgi ka Tallinnamaal. Ainuüksi Tartu- Maarja pastorile M. Schützile saatis C. F. Rauschert Sangastest 1687. aasta talvel 100 aabitsat. Neid kasutati nii koolides kui Nõo, Kambja ja Võnnu kihelkonna lastele jaotamiseks. Kõigepealt püüti lugema õpetada vanemaid inimesi, siis lapsi. Vanemad pidid lugemisoskust kodus lastele edasi andma. FORSELIUSE PARANDATUD ORTOGRAAFIA PARANDAS EESTLASTE KIRJAOSKUST Noor Forselius, olles umbes 20-aastane, pühends kogu oma jõu koolmeistrite ettevalmistamisele. 17. saj
Põhjasõja ajal ei trükitud juurde vaimulikke raamatuid peale 1715. a. Uue Testamendi ja neist oli nüüd suur puudus. Tallinna käsiraamatust valmistati ette uus väljaanne, mis rahulepingu allakirjutamise aastal, s.o.1721 Halles trükist ilmus. Selles oli tervenisti sees Hornungi ,, Ma kele Kodo ja Kirgo Ramat". 1723. a. anti Riias Hornungi lauluraamat teist korda välja. 1729. a. ilmus Tartu lauluraamatu kolmas trükk, mida Sangaste õpetaja Gotthard Ferdinand Rauschert ja Kambja õpetaja Albrecht Sutor olid enne ulatuslikult parandanud ja täiendanud. Kaks aastat varem olid samad mehed Riias Wastse Testamendi teise trüki välja andnud. 1729. a. anti välja ka põhjaeesti murdes Uue Testamendi kordustrükk. See lühikese aja jooksul välja antud kirjanduse hulk näitab, et rahval oli vaimuliku toidu järele suur nälg. Veel enam paneb see imestama, kui loeme, et mõnes kihelkonnas oli vaid kümneid inimesi ellu jäänud. 1728. a
annaabi.ee 
