Tasuja Eduard Bornhöhe ,,Tasuja" jutustab eesti vabatalupoja järglase Jaanuse kujunemisest sakste-mõisnike vastase ülestõusu organiseerijaks ja juhiks. Vanaisa Vahuri surivoodil lausutud manitsussõnade, rahva kannatuste nägemise ja isiklike karmide kogemuste mõjul kokkupõrkes feodaalidega. Rõhujate julmust, ülbust ja närusust on otseselt täie eredusega näidatud Lodijärve noore feodaali Oodo von Raupeni kujus. Feodaali niinimetatud ,,rüütliomadused" avalduvad juba lapsepõlves, põhjustades ühtlasi riiu ja kokkupõrke ka Jaanusega. Oma vägivallategudele paneb lossiisand krooni Metsa talu hävitamisega ja Tambeti elusalt matmisega lossikeldrisse. Põlguse ja terava irooniaga on kujutatud ka rõhujate alatut käsilast Lodijärve kupja näol, kes on orjastatud rahva õel vaenlane. Jaanus eestlaste legendaarse Tasujana algatas Jüriöö ülestõusu ja oli vabadust
oma käsivarre tugevusega. Sina oled küll ka sirge poiss, aga sul on pikk kael, kitsad õlad ja lahjad puusad. Noort puud maa seest juurida ja metssiga maha virutada sa ei jaksaks. Sul on aga terane pea, vahest teed sina kavalusega, mis mina kangusega." (Bornhöhe, E. Tasuja. Tallinn 1947: RK ,,Ilukirjandus ja kunst". 10) Kolmanda loo räägib Jaanus, kelle kokkupuude mõisaga toimub läbi Oodo ja Emiilia. Oodo ja Emiilia on Konrad Raupeni lapsed. Jaanus käib nende juures tihti õppimas ja mängimas. Oodo on väga iseteadlik ja tal on iseloomuomadused, et saada juhiks. Ta ise arvab ka ennast juht olevat. Emiilia on mänguline ja õrn ning saab Jaanusega hästi läbi. Vanemaks saades hakkas Oodot aga häirima Jaanuse vabadus, mille tõttu nad tülli pöördusid. Jaanus sai tuttavaks Maanusega, keda noorhärra Oodo oli alatult peksnud. Jaanus otsustas Maanust aidata ja ravida teda
Vahur sai tänu oma jõule piiskopi käest maad. Ta ostis sinna sulaseid ja elas rahulikult vaba- mehe elu. Vahuri naine sünnitas poja, kelle nimeks nad panid Tambet. Ja Tambeti naine sünnitas ka poja, kellest sai Jaanus. Tambet oli lossihärra Konrad Raupeni hea sõber, ning nad said omavahel hästi läbi. Kui Jaanus kümne aastane oli satus ta esimest korda Lodijärve lossi. Seal ta sai sõbraks Emmi, Oodo ja Tarapitaga, kes oli lossilaste koer. Nad veetsid koos palju aega, ja lõbutsesid. Kui Jaanus juba viieteistkümne aastane oli läksid sõbrad hobustega ratsutama. Emiilia oli valge mära seljas, ja Oodol must mära. Jaanusel oli aga kena hall täkk. Nad tahtsid ratsutada rahulikult sammuga Prohveti-Pärdi koobani ja juttu puhuda. Aga Oodo ei
annaabi.ee 
