1950.-1960. aastate vahetusel pikenes koolikohustus kaheksa aastani. 1970. aastal jõustus üldine kohustuslik keskharidus (11 aastat), mis tähendas, et 8-klassilise kooli järel võis õpilane valida kas 3-klassilise üldharidusliku keskkooli või kutsekooli, mis samuti andis keskhariduse. Tähtsaimaks kõrgkooliks jäi ülikool Tartus, kus säilisid ka mõningad riismed akadeemilisest mõtte-ja eluviisist. Ülikooli ümber ja sees on käinud kord ägenev, kord raugev ideoloogiline sõda (Vahtre 2000). 11 6. TEADUS Eesti teadust täielikult välja ei suretatud. Silmapaistvamatest teadlastest väärivad nimetamist arheoloog Harri Moora, kes võttis olude sunnil enda kanda ka eesti etnograafiateaduse taaselustamise, ajaloolased Enn Tarvel ja Sulev Vahtre, folkloristid August Annist ja Eduard Laugaste, kunstiajaloolane Villem Raam, etnograaf Ants
kohaselt heade hinnete panemine on õpetaja asi. Peale õpilaste mõjus niisugune olukord laostavalt ka õpetajaile. 1970. aastate esimesel poolel rakendati ellu nn. kabinetisüsteem, mis jättis õpilase ilma oma klassiruumist ja oma pingist. Nõukogudeaegsed kõrgkoolid olid Tartu Riiklik Ülikool, Tallinna Polütehniline Instituut, Tallinna Riiklik Konservatoorium. 1952. aastal asutati Tallinna Pedagoogiline Instituut. Ülikooli sees on käinud kord ägenev, kord raugev ideoloogiline sõda. Eesti teaduses alustas nõukogude võim oma ümberkorraldusi Eesti Teaduste Akadeemia sulgemisega. Loodi uus nõukogulik akadeemia. Kõige raskem oli humanitaarteaduste esindajail. Matemaatikuilt, keemikuilt ja füüsikuilt oli raske nõuda ideoloogilisi uurimissuundi. Probleem tekkis aga bioloogias, kus ainuõigeks kuulutatud lõssenkismi tõttu tuli loobuda geneetika arendamisest ja kuulutada see ebateaduseks. Hiljem kuulutati ebateaduseks ka küberneetika. 14
annaabi.ee 
