lõunaportaal. Kooriruumi kõrval asub kahe võlvikuga käärkamber. Peaportaal avaneb läände, altar jääb peaportaali vastu. Altari kavandas Peterburi arhitekt F. Giencken. Pseudogooti stiilis kujundusega orel asub peaportaali kohal rõdul. Karja kiriku kantsel on heatasemeline puunikerduslik kunstiteos, mille valmistas tolleaegne Kuressaare meister Balthasar Raschky. Suure väärtusega on ka tänaseni säilinud tammepuust annetustepakk, kaetud raudvitstega ja mitme tabalukuga suletav. Kunstimälestisena hoitakse kirikus väikest puidust altari krutsifiksi 15. sajandist. Omapärane ja huvipakkuv on ka altaripiibli must sametkate, millele on kalasoomustest tehtud lambakujuline mosaiik. Karja kiriku suureks väärtuseks on realistlikult teostatud suured skulptuurigrupid võidukaare piilareil, mis on sarnased Gotlandi talupoeglikule kunstitraditsioonidele. Lõunaeeskoja ukse kohal asub varem portaali kohal olnud raidreljeef ,,Kolgata"
multifunktsionaalsed: kasutatavad nii ruumide jagajatena, seinakatetena, voodi- ja põrandavaipadena, kaitseks külma eest. Tekstiilide värvikus lisas heledust ja elu pimedatesse ruumidesse, kus klaasideta aknad olid võimalikult väiksed ja sageli ka kaetud külma ilma eest. Mööbel esmajoones kergesti kättesaadavast tugevast ja vastupidavast tammepuust. Tähtsaimaks esemeks ilmselt kirst või kast, mis algselt valmistati õõnsast puutüvest ja varustati raudvitstega tarvitatud reisidel asjade kaasavõtmiseks, püsivalt hoiupaigana, istmena, lauana, magamisasemena. Istmeteks pingid ja järid. Ilmselt ainult tähtsad ja rikkamad isikud lubasid endale tõelisi toole. Populaarsed olid kokkupandavad klapptoolid, kastistmed. Sepistega tugevdatud kapid . Lihtsad nõudekapid koos tänapäevani kasutatavate riiulite ja ustega ("cup borde"). Hilisemal keskajal lisandus ka puhvet (buffet) nõude hoiukohana söögiruumis.
paavstil. Kaitsevarustus Muinasaegse sõdalase varustuse hulka kuulus peale mitmete relvade ka kaitsevarustus turvised, kilbid, kiivrid, jala- ja käekaitsmed, jms. Mitte ükski endast ja oma elust hooliv sõdalane ei läinud lahingusse ilma vähemalt osalise kaitsevarustuseta. Turvised Turviseid kasutati Muistses vabadusvõitluses palju nii ordurüütlite kui ka kohalike rahvaste seas. Eestlaste kehaturvised olid peamiselt nahast, leidus ka raudvitstega tugevdatud nahkturviseid ja mõningaid rõngassärke. Arvatakse, et kehv turvistus võis olla tähtis põhjus, miks eestlased täisrauas rüütlitele Muistses vabadusvõitluses alla jäid. Rõngassärk oli 12.-13. sajandil levinuim turvis üle Euroopa. Väga palju kasutasid teda ristisõdijad, koos nendega tulid need ka Eestisse. Teada on, et vähestel Eesti ülikutel olid juba enne Muistset vabadusvõitlust rõngassärgid, need olid ilmselt ostetud Skandinaaviast või Lääne-Euroopast
Mööbel: Romaani ajastu mööbel oli primitiivse konstruktsiooni ja massiivsete vormidega. Vararomaanikast on tuntud lihtsa ornamendiga klotsiste. Mööbli ilmestamiseks kasutati arhitektuurset dekoori – sambaid, kaaristuid, karniise. Robustse kirvetöö varjamiseks mööbel värviti, mõnikord kaeti ka lõuendiga, mis siis omakorda värviti ära. Hilisromaanikas kasutati palju nikerdust ja sepist mööbli kaunistamiseks. Levinumaid mööbliesemeid oli kirst (puust, raudvitstega või ka rauast väärisesemete hoidmiseks), kapp, kummut. Istemööbliks madalad pingid, mis paiknesid seinte ääres. Toolidel oli kõrge sirge seljatugi ( seljatoe kõrgus rõhutas omaniku staatust), tooli juurde kuuulus ka jalatugi. Lauad olid tõenäoliselt väga lihtsad, koosnedes klapitavatest pukkidest ja nende peale pandud kokkulöödud lauaplaadist. Kirikute altarilauad olid kivist. Voodid olid raamkonstruktsiooniga, perioodi lõpus juba baldahhiinvoodid
annaabi.ee 
