Ühel õhtul ootasime, kui Himmelstob kõrtsist tuleb, et talle peksa anda, esimesena sai jaole Haie, ja kui Himmelstob röökis, siis surus ta mehele padja näkku, et karjeid poleks kuulda. Klohmisime teda ja Haie andis talle mitu kõrvakiilu. Haie sõnas:" kättemaks on verivorst." Läksime rindele, peame ainult kindlustustöid tegema ja kaevikusse ei pea minema. Minule on rinne üks õudne keeris, ja maa on meie sõber. Oleme jõudnud kaevikutele lähedale, kuuleme mürske. Paneme raudvaiad maasse, ja ootame autot, tunda on , et oleme merele lähedal. Üks nekrut poeb mulle lähedale, kiivrit ta ei taha aga panen selle ta tagumikule, kuna see on kõrgeim koht. Järsku on kuulda kisamist, need on hobused, kes on haavatud, Detering tahab, et nad maha lastaks, kuna loomad piinlevad, ta on ise talupoeg. Oleme nii mõndagi talunud, aga seda on jube kuulda, kuidas hobused karjuvad. Detering ütleb:" see on kõige suurem alatus, et loomad sõtta ajada, nad pole ju milleski süüdi
rahulikus vees, juba siis on tunda rinde imemisjõudu, mis ligi tõmbab, pikkamisi, möödapääsmatult, ilma et suudaksid vastuseisu osutada. Nad hakkasid kõndima. Eestpoolt oli kuulda hoiatusi: „Tähelepanu, vasakul sügav mürsulehter, ettevaatust!“ Tee oli pime ja kolonn jäi seisma, paar purukslastud vankrit olid teel ees. Paluti lõpetada suitsetamine. Nad olid jõudnud üsna kaevikute lähedale. Nad möödusid metsatukast ja juba oli rindelõik nende ees. Nad raiusid raudvaiad reeglipäraste vahedega maasse. Mõne tunni pärast olid nad tööga valmis. Aga neil oli veel aega veoautode saabumiseni. Enamik heitis pikali ja magas. Viimaks uinus ka Paul. Ta ärkas ehmunult ülesse, kuid see oli vaid pime mürsk eemal põõsas. Nende taga oli kuulda tugevat plahvatust. Mõned nekrutid kargasid ehmunult püsti. Paari minuti pärast lendasid granaadid uuesti kohale, seekord olid lõhkemised lähemal kui enne. Kat ütles selle peale: „Kohe saame säru
annaabi.ee 
