Isa Lucien Camus oli esimeste Alzeeria kolonistide järeltulija, kes hukkus Esimese maailmasõja ajal Marne'i lahingus, kui Albert oli 8-kuune. Ema Catherine Hélène Sintès oli hispaania päritolu ja halvasti ravitud meningiidi tõttu pooleldi kurt ja kõnehälbega. Väikese Camus' perekonda kuuluvad veel vanem vend Lucien Jean Étienne, võimukas vanaema ,,proua Sintès", ning onud tündersepp Ètienne ja raudteeametnik Joseph. Kuni 18. eluaastani möödub tema elu Belcourt'i vaestekvartalis Lyoni tänava majas nr. 93. Varakult isata jäänud poisi elus on tähtis koht kahel meesõpetajal: algklasside õptajal Louis Germainil ning hilisemal filosoofia õppejõul Jean Grenier'l. Juba varasest noorusest peale oli Camus' tõeliseks kireks jalgpall, milles ta seitsmeteistkümndendal eluaastal ilmnenud tuberkuloosi tõttu osaleb hiljem küll ainult pealtvaatajana. Haiguse tõttu ei lubata tal ka
Ta pannakse kirikuvande alla keelatakse kirikusse minna, iga väärteo eest võib kohtusse kaevata. Üha enam keskendub loomingule. 1862 abiellub Sofia Bersiga, Moskva arsti tütar. Abielu kujuneb vastuoluliseks: armastab naist sügavalt, kuid vaimsel tasandil ei suuda naine teda mõista. Elu lõpp traagiline. Ta tülid abikaasaga muutuvad liiga heidutavateks => otsustab kodust lahkuda. See toob kaasa haigestumise, on sunnitud Astapova jaamas peatuse tegema. Vaatamata keelule, saadab raudteeametnik teadmatuses olevale perele telegrammi. Tema viimased sõnad: ,,Ma armastan tõde, ma armastan nii väga tõde." Looming: Tegi pedagoogilist tööd annab välja aabitsa; ajakirja, mis käsitles haridusprobleeme. Pärisorjus oli olnud 16 aastat kaotatud, kuid Vm. talupojast on saanud vang sõltuv peremehest, endal puudus maa. Sellele pööras tähelepanu ka T., lisaks lahkab sotsiaalse ebavõrdsuse probleemi. Sellega tuleb ka vägivalla analüüs ühiskonnas
annaabi.ee 
