kummale poole jääb võit. Siis aga kostab üle lahingukära Hektori kõmisev hääl: ,,Troojalased, hobustetaltsutajad, murdkem vallist läbi laevade juurde ja süüdakem need põlema!" Kõik koonduvad ülimaks pingutuseks: uskumatu jõuga sasib Hektor maast suure terava otsaga rahnu see on nii raske, et kaks tugevat meest jõuaksid seda vaevalt kergitada ja raksab sellega vastu väravat, tabades otse uksepooli koos hoidvate klambrite pihta. Vägevad hinged vappuvad, raudriivid katkevad ja uksepooled kargavad raginal pärani. Tõuseb troojalaste võidukisa viimaks ometi on avatud tee, mille kaudu saab tungida vaenlase leeri. Hektor, oda ähvardavalt mõlemas käes, on muidugi esimene, kes lahtisest väravast sisse tormab. Teda kaitsev pronksrüü hiilgab hirmsalt kui välk ja keegi ei söanda talle vastu seista, pealegi ei saakski keegi tema vastu. ,,Minu järel, minu järel!" hüüab ta omade poole pöördudes. Vähehaaval annab järele veel mitu teist väravat
raudplaati, igaüks üheksa korda kaheksa jalga, selle kõrval veel väiksemaid plaate koos võrude, riiskade ja kinnistitega, mis mainitud raudplaatide juures tarvilikud, kusjuures kogu see raud kaalub kolm tuhat seitsesada kolmkümmend viis naela; peale selle kaheksa suurt nurgarauda nimetatud puuri kooshoidmiseks, siis veel klambrid ja naelad; mis kaaluvad kokku kakssada kaheksateistkümmend naela; peale selle raudtrellid toa aknal, kuhu puur asetatud, selle toa ukse raudriivid ja veel muud asjad ...» «Kui palju rauda, et kergemeelset vaimu vaos hoida!» tähendas kuningas. «... Kõik kokku kolmsada seitseteistkümmend naela viis sol'i seitse teenarit.» «Paastu jumala nimel!» hüüdis kuningas. Selle Louis XI lemmiksõna juures kuuldi kedagi puuris ärkavat; kostis ahelate kolin vastu põrandat ja nõrk hääl, mis tuli otsekui hauast: «Kuningas! Kuningahärra! Armu!» Seda, kes nõnda hüüdis, polnud ennast näha. 423