Paistab et nii mõtles 1821. aastal inglane Lewis Gompertz, sest just tema tuli välja jalgrattaga, mida käitati käsihoobadega kahe esirattale paigutatud hammasratta kaudu. Sotlasele Gavin Dalzellile aga polnud põrmugi meelt mööda asjaolu, et vedama pidi esiratas ja et sõitjal oli vaja seal midagi vändata. 1836. Aastal tuligi ta välja peamiselt puidust valmistatud jalgrattaga, millel oli tagaratast kepsude kaudu käivitav pedaalajam. Rakendatud oli edasi-tagasiliikumist. Ratastel olid raudrehvid, tagaratta läbimõõt oli 40 tolli, esiratta oma 30 tolli. Kaua aega oli jalgratas liiga raske. Ning kui ta veeres siledal teel allamäge, polnud n-ö pastlapidurdus just alati kõige tõhusam viis sõiduki ohjeldamiseks. Maailm oli vahepeal jõudnud 19. Sajandi teise poolde. Hakkasid tulema aurulaevad ja auruvedurid. Kuid selle peale, et nii levinud sõidukile korralik pidur teha, polnud keegi tulnud! Lõpuks siiski- vastavalt 1853. ja 1855
küttekolded, mitu kambrit, eraldi köök ning nendele laudpõrandad ja -laed, suured aknad, mõnel pool tehti välisukse ette klaasakendega koda. Nii said kambritest eluruumid, rehetuba jäi majandusruumiks, mis mõnikord ehitati ümber köögiks. Talutööd, tööriistad ja elatusvahendid Peamine suvine veovahend oli vanker. Kuni 17. saj. tehti vankreid puust, esimesteks raudosadeks olid telgede tugevdusliistud. Raudrehvid hakkasid levima 19. saj. algul. Eestis rakendati hobuseid veokite ja osaliselt ka maaharimisriistade ette looga ja rangidega nn. lookrakendis. Härjad rakendati sarvede taha seotava kuklaikkega. Suvel rakendati härgi tiisli külge paarikaupa, talvistel vedudel enamasti üksikult. Äket kasutati põllu tasandamiseks ja külvatud seemne mullaga katmiseks. Lihtsaim äke oli kuuse oksatüügastega ladvaosa, mida kasutati laialt kuni 16. saj., harva veel 20. saj. alguseski.
annaabi.ee 
