Näiteks ajakirjandust. 1938. aastal kehtestati trükiseadus, mis piiras sõnavabaduse. Selles seaduses sätestati, mida võis ja mida mitte kirjutada. Käsud ja keelud ajakirjanduses olid mõeldud eelkõige riigipeade endi võimu ja privaatsuse kaitseks. Näiteks oli keelatud kirjeldada Konstantin Pätsi ja tema sugulaste eraelu. (Vaikiv ajastu. www) Propaganda Talituse korraldused andis ajakirjandusele informatsiooniosakonna juhataja (pikka aega oli selleks Ilmar Raudma) või sekretär. «Päevaleht» ja «Vaba Maa» kuulusid osakonnajuhataja kompetentsi, «Uus Eesti», «Uudislehe» ja provintsilehtede toimetustega tegeles sekretär. Põhimeetodiks oli võimalikke eksimusi ennetav selgitustöö. Enamjagu pressitöötajaid kuuletus üsna kergelt Propaganda Talituse korraldustele. Ajal, mil mu vanaema oli üheaastane, 1939. aastal võeti vastu Molotov Ribbentropi pakt, mille lisaprotokoll osutus mitmetele rahvastele ja riikidele 20. sajandi edasises
toimetajate ametissepanemine. Otsiti saksameelne peatoimetaja Ernst Wolke, kelle arvates tuli hakata Eestit üles ehitama vaid juhiprintsiibil. Kuldkepi palgatud ajakirjanikud vallandati. Saksa sõjaväevõimule allunud "Linna Teataja" Tallinnas oli nii saksa- kui eestikeelne väljaanne, mis allus saksa sõjaväe Propagandastaffel Estland'ile, kus puudusid keeleoskajad. Endine Riikliku Propagandatalituse informatsiooniosakonna juhataja Ilmar Raudma sattus sinna korraks tööle ning püüdis oma ülesannetes ajakirjandust abistada, kus vähegi võimalik. Tal õnnestus sellest ebameeldivast ametist peagi vabaks rabeleda. 2. detsembrist 1941 hakkas Linna Teataja asemel ilmuma "Eesti Sõna". Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe tahtis omapoolset kontrolli eesti lehtede üle. Neid õigusi tuli tal aga jagada saksa ametiasutustega (mh saksa julgeolekupolitsei SD) ja saksa tsensuuriga. Kui on mitu peremeest, siis olid mõnes küsimuses tihtipeale
annaabi.ee 
