Nupukamad mehed tegid esimesed rauasulatusahjud. Umbes meetrikõrgused ahjud ehitati savist ja kividest. Et põletamist soodustada valmistati ka sepalõõts. Vanem rauaaeg (1. kuni 5. sajand) Vanemal rauaajal hakati rohkem tegelema põlluharimise ja karjakasvatusega. See tõi kaasa jõukuse ja rahva arvukuse kasvu. Põllunduse kõrval edenesid käsitöö ja kaubandus. Rauast tööriistadega võis juba paremini põldu harida ja rikkalikumat viljasaaki saada. Tänu raudkirvestele sai rohkem metsa raiuda ja alet põletada. Kohavate laante asemele sündisid üha uued ja uued põllusiilud. Mõnda aega haritud maa jäeti paariks aastaks sööti ja kasutati marjamaana. Selliselt puhkavad maad nimetatakse kesaks. Kui loomasõnnik oli kesamaad küllalt väetanud, künti see jälle üles ja sealt võis head saaki loota. Niiviisi tekkisidki põlispõllud, kus maa oli pidevalt kasutuses. Põlispõldude rajamine muutis elanikud paiksemaks. Vanimad muistsete põldude
Nagu pronksi, oli ka rauda algul vähe ja suuri muudatusi varane rauaaeg siinses elukorralduses ei toonud. Läänepoolsete naabrite eeskujul hakati surnuid matma kivikirstkalmetesse (tuntuim Jõelähtmel) Varase rauaaja lõpul/ rooma rauaaja algul õpiti rauda tootma kohapealsest soo-ja järvemaagist (vanimaid teadaolevaid kohti on Tartu lähedal asetsev Tindimurru u 2000 a tagasi). See võimaldas raudesemete ulatuslikumat kasutuselevõttu ja kiirendas oluliselt põlluharimise arengut. Tänu raudkirvestele levis aletegemine ja peagi sai alguse söödiviljelus (st põld oli peale kasutamist 4-5 a puhkeasendis e söödis ja teda kasutati peamiselt karjamaana. Sel teel saadav sõnnik oli omakorda vajalikuks väetiseks). Söödiviljelus sai alguse Lääne- ja Põhja-Eestis ning Saaremaal, kus mullakiht oli õhuke, aga viljakas. Põldude rajamisega kaasnes elanike paikseks muutumine ja esimeste külade teke. Peagi kujunes põlluharimisest peamine elatusallikas, karjakasvatuse tähtsus taandus
annaabi.ee 
