kaugelt nähtav ja terroristid tavaliselt leegioni üksusi ei julgenud otseselt rünnata. Nad teadsid, et siin oli tegemist kutseliste ja kogenud sõduritega keda polnud kerge üllatada ilma suurte kaotusteta. Nii eelistasid nad rünnata kolonne ja üksusi millised koosnesid värvilistest koloniaalvägedest (araablased, sene-gaallased jt.) või siis veel prantslaste regulaarseid üksusi (koloniaaljalavägi, mereväe dessantüksused) kes kõik kandsid truult kas siis koloniaal- või raudkiivrit olles niimoodi kaugelt äratuntavad. Meile sai kiiresti selgeks, et tookordse Indo-H lina ,,vabadusvõitlejad" olid kommunistlikult häälestatud ning N. Liidu ja punase Hiina poolt toetatud ja relvastatud. Prantsusmaa kommunistlik partei tegi tugevat propagandat selle sõja vastu ja kommunistidest töölised saboteerisid meile saadetud laskemoona ja materjali. Kuulduse järgi ei olnud ka ameeriklased päris ilmsüütud prantslaste tegevuse saboteerimisel
pruuniks, kollaseks või siniseks. Meeste alusriieteks olid pikk villane särk ja pikad lapitud püksid, mida hoidis üleval vöö või kotinöör. Pealisriietena kanti varrukatega nahkvesti või kolmveerandpikkusega, peaaegu põlvini vöötatud jakki. Jalas kandsid mehed sokke ja pehmeid nahkkingi või pikkade säärtega nahksaapaid. Lahingus kandsid sõdurid raudkiivrit ja rõngassärki. Naised kandsid pikka linast kleiti. See võis olla pleegitatud. Kleidi peal kandsid naised pikka villast tuunikat. See oli kinnitatud paari sõlega, vahel aga keti või helmekeega. Tuunika peal võisid naised kanda rätti. Naiste jalad olid paksudes villastes sokkides ja pehmetes nahkkingades. Nii mehed kui naised kandsid külma
annaabi.ee 
