kompaniidest. Jalavägi aga jagati tavaliselt kolmeks : eel-, pea- ja järelvägi . Jalaväe peamiseks varustuseks olid nii külmrelvad kui ka tulirelvad . Tol ajal oli siiski tulirelvad kasutamine keeriline ja tülikas. Tulirelvi oli ka raske saada kuna see oli ikkagi veel arenev tehnoloogia. Jalavägi oli jagatud kaheks seotud nende varustusest . Olid raskejalaväelased ,kes kandsid külmrelvi ja raske kaitsevarustuse koos raudkiivriga ja olid ja kergejalaväelased kes olid tulirelvadega. Teised palgaarmee sisumoodustajad olid ratsavägi ja suurtükivägi . Nende osatähtsus oli väiksem . Ratsavägi samuti jagunes rügementideks ja omakorda kompaniideks . Ratsaväe relvastuseks olid mõõgad, piigid, püssid ja arkebuusid . Suurtüki struktuur oli aga väljakujunemata ja oli täielikult ettevõtjate inseneride käes. Suurtükke valmistasid üksikud meistrid ,kes töötasid omaette ja seetõttu oli iga suurtükk omapärane
Peamiseks palgaarmee väeliigiks oli jalavägi, mis koosnes rügementidest ja kompaniidest. Lahingus jagati see veel omakorda kolmeks: eel-, pea-ja järelväeks. Jalaväelaste relvastuses oli nii külmrelvi kui ka tulirelvi. Viimaste kasutamine oli siiski keerukas ja eeldas ligi 100 võtte sooritamist. Sõdurite varustuse järgi jagunes jalavägi kaheks: raskejalaväelased, kes olid varustatud külmrelvadega ning raske kaitsevarustuse ja raudkiivriga, ning kergejalaväelasteks, kes olid varustatud tulirelvadega ning kandsid pea kaitseks enamasti vildist kübarat. Jalaväe kõrval eksisteerisid veel ratsavägi ja suurtükivägi, kuid nende osatähtsus vähenes ajapikku täielikult, vaid suutükivägi muutis sõjaseisukordi juba enne I. maailmasõda. Alaline armee. 8 Kuna palgaarmee oli kallis ja väheusaldatav, siis proovisid valitused otsida soodsamat
annaabi.ee 
