oktoobril 1789. J.-P. Marat, ajalehe ,,L'ami du Peuple" väljaandja; ohtra ajakirjandusliku santaazi (laimu) viljeleja; ebameeldivamaid poliitikuid Suure revolutsiooni päevilt 5. oktoobri hommikul asuski suur naistekari (seal oli ka palju naisteks maskeeritud mehi), oma 6000 inimest, teele Versailles'sse, mis asub umbes 30 km kaugusel Pariisist. Kõlasid hüüded "Leiba!", "Kuningas Pariisi!" Pärast lõunat oldi lossi piirava raudaia ees. Kuningas võttis vastu naiste esindajad, oli igati lahke ega vaielnud vastu. Samuti käitus ka Asutava Kogu eesistuja. Kuid rahvas ei kavatsenud ikka veel Pariisi tagasi minna. Lossi piirava aia taha tehti lõkked ja terve öö veedeti lageda taeva all. Lauldi ja löödi tantsu. Vastu hommikut tapsid "naised" mõned tunnimehed ja tungisid lossi. Lõpuks ilmus kuningas rõdule ja lubas, et tuleb kogu perega Pariisi elama. 6. oktoobri keskpäeval asuti teele,
oktoobril 1789. J.-P. Marat, ajalehe „L’ami du Peuple” väljaandja; ohtra ajakirjandusliku šantaaži (laimu) viljeleja; ebameeldivamaid poliitikuid Suure revolutsiooni päevilt 5. oktoobri hommikul asuski suur naistekari (seal oli ka palju naisteks maskeeritud mehi), oma 6000 inimest, teele Versailles’sse, mis asub umbes 30 km kaugusel Pariisist. Kõlasid hüüded “Leiba!”, “Kuningas Pariisi!” Pärast lõunat oldi lossi piirava raudaia ees. Kuningas võttis vastu naiste esindajad, oli igati lahke ega vaielnud vastu. Samuti käitus ka Asutava Kogu eesistuja. Kuid rahvas ei kavatsenud ikka veel Pariisi tagasi minna. Lossi piirava aia taha tehti lõkked ja terve öö veedeti lageda taeva all. Lauldi ja löödi tantsu. Vastu hommikut tapsid “naised” mõned tunnimehed ja tungisid lossi. Lõpuks ilmus kuningas rõdule ja lubas, et tuleb kogu perega Pariisi elama. 6. oktoobri keskpäeval asuti teele,
selle eest niipalju raha, et meie võime Vargamäele ehitada selle linna, kellest sa meile rääkisid, kui me üheskoos raiusime mättaid, juurisime pajupõesaid ning kiskusime vaevakaski vikati eest risust. Ja ei mitte, et mina tahan muu asja peale mõelda, vaid ainult selle peale, et mina olen Vargamäelt tulnd ja tahan ka sinna tagasi minna. Ja kui ma ükskord suren, siis teen omale Jõessaare ilusa haua ja panen talle raudaia ümber ning pika torni ristiga peale, mis hiilgab päikese käes, kui helisevad karjakellad ümber ning kui linnud laulavad. Ja kodust teen sinna ilusa tee, kahel pool kraavid, kadaka ja kuuseoksa kood põhja ning kivirähka paksult peale, sest sellest, jumal tänatud, Vargamäel puudu ei tule ja seda teed mööda võib igaüks, oh armas isa, minna kuivijalu vaatama, kus puhkab sinu kallis poeg Andres, kellest pidi saama küll Vargamäe
annaabi.ee 
