Nüüd tuli talle vastu hiir, kes ütles pimedusest talle vastu, et helista kellukest. Kalevipoeg mõistis hiire käsku ja helistas kellukest, pimedus kadus jälle ära. Kalevipoeg astus edasi ja kaugelt paistis võõras valgus, mis polnud päeva valgus, vaid olid tihedad ämblikuvõrgud, mis hõbeda karraga kiirgasid valgust. Kalevipoeg ei saanud neid käsitsi katki, ta hakkas väsima. Ta ise arvas samal ajal,et ta on murdnud seinu,kangutanud seinu, lõhkunud raudahelaid ja nüüd ei jäksanud ämblikuvõrke katki teha, et endale teed läbi murda neist. Kärnkonn krooksus,et helistagu ta kellakest. Kalevipoeg ei suutnud imestada,et kellahelina peale võrgud kadusid. Suur mees sammus edasi ning jõudis kitsa jõe kaldale. Tahtis sealt üle astuda,aga samm ei ulatunud üle jõe. Proovis tuhat korda ja mõtles ise,et enne pääsesin Peipsist üle koormat kandes, nüüd ei saa väikesest jõekesest üle. Vähk soovitas kellukest helistada ja vesi kaduski ära
Mees hakkab suhtlema teisitmõtlejatega, kelle vaimne isa oli Petrasevski, veenduud sotsialist. Mõeldakse ühiskonna parandamisele, pärisorjuse kaotamisele. 49. aastal punt vahistatakse ning sõnumi andmiseks korraldas riik näidisprotsessi. Dostojevskile määratakse surmanuhtlus, kuid kedagi siiski ei hukatud. Dostojevskile määratakse aga 4-aastane sunnitöö ja 6-aastane sundasumine. Dostojevskil tul taluda Siberis ränkrasket sunnitööd ja raudahelaid. Mõistagi, mängisid kannatused Dostojevski loomingus suurt rolli. Läbivateks teemadeks saavadki kannatused ja läbielamised. 1859. aastal saab võimaluse tagasi tulla, sellal oli riigis tekkinud revolutsioonilne õhustik. Autor avaldab kirjeldusi sunnitööst ,,Märmeid surnud majast" ja romaani ,,Alandatud ja solvatud". Dostojevski maailmavaade on muutunud: inimene ei ole oma loomuselt läbi ja lõhki hea, temas on ka vastuolulisust.