Seega olid üheaegselt kasutusel mitmed erinevad kalmetüübid, nagu on täheldatav ka mitmetel muudel perioodidel ning maadel. Samas võib üsna kindlalt oletada, et kalmevormidde variantiderikkus ei tähenda erinevat ideoloogiat. Eelrooma rauaaegsetest kalmetest on kõige problemaatilisemad nn varased tarandkalmed, mille kas üheks alaliigiks või lausa eraldi kalmevormiks tuleb pidada väikeste tarandikega kalmeid. Samuti on polemiseeritav eelpoolnimetatud kalmete seos rooma rauaaegsete tarandkalmetega. Kuigi eelrooma rauaaegsed nelinurksete piiretega kalmed "avastati" alles 1970. aastatel (suur osa neist oli küll varem kaevatud, kuid teisiti dateeritud), on nende 14 Tõugu kalmed Põhja-Eestis tüpoloogia ja dateeringute kohta esitatud kogati pea vastandlikke arvamusi. Põhiliselt on taoliste kalmetega üldistavamas plaanis tegelenud Vello Lõugas, Valter Lang ja viimasel ajal ka Marika Mägi.
Mõnevõrra mitmekesisem on ehete sortiment. Tuntakse 4 luust ja metallist ehtenõelu, kaela- ja käevõrusid, pronksist oimuehteid, klaashelmeid, erandina on saadud vööhaake ja naaste. Nagu mainitud, jätkusid eelrooma rauaaja esimesel poolel mitmed nooremale pronksiajale iseloomulikud traditsioonid. Matmisviisi osas käib see täiel määral kivikirstkalmete kohta. Ehituslikult ei ole võimalik teha vahet hilispronksiaegsete ja eelrooma rauaaegsete kivikirstkalmete vahel, neid võib eristada vaid leiumaterjali dateeringute põhjal. Nagu pronksiajal, nii jätkus ka eelrooma rauaajal matmine maahaudadesse. Eluolu poolest jätkus eelrooma rauaajal üksiktaluline asustus, süvenes varanduslik ebavõrdsus. Esile kerkisid jõukamad talud ja nad omasid võimu ümbruskonna üle- näiteks maksustati kindla suurusega haritav maa. Ilmselt esines ka ühiskondlik võimuvõitlus, millele viitab ka linnuste kasutuselevõtt.
annaabi.ee 
