tihedusest, koosseisust, maa-ala suurusest, põllumajandusest jms. Kaasaegse poliitilise geograafia rajajaks on Friedrich Ratzel (antropo- ja pol. Geograafia). Sündis 1844 Karlsruhes, suri 1904. Õppis geoloogiat ja zooloogiat, oli Münchenis 1975 eradotsent geograafias ning 1976 ka professor. Tegi Saksamaa kohta mitmeid töid, ka Ameerika ühendatud linnade kohta. Ta on öelnud: „Poliitiline geograafia uurib sidemeid riigi ja maapinna vahel, sest need on omavahel orgaaniliselt seotud. Ratzeli riigi, kui organismi tunnused: Riik on kõrgemat järku terviku orgaaniline osa Riik pole mehaaniline moodustis, vaid elav terviklik vorm. Riik on looduse loomusunniline saadus Riiki iseloomustavad loomulikud eluprotsessid Ratzeli poliitilis-geografilised käsitlused tulenevad rahvaste ja riikide immanentsest ajaloolisest liikumistest ja vastuliikumistest. Ratzel tegi ka riigi ruumilise kasvu seadused. Näiteks: Riikide ruum kasvab koos
jeldavat või oma rahvast uurivat teadust ning etnoloogiat kui midagi üldisemat. Anglosaksi maades peetakse etnoloogiat antropoloogia haruks ning nimetatakse teisisõnu kultuurantropoloogiaks. Omaette teaduseks kujunes 19. saj keskel, kui hakati looma e-seltse ja muuseu- me. Suur tähtsus on A. Bastiani, E. B. Tylori ja L. H. Morgani töödel, mille tu- lemusena peasuunaks 19. saj II poolel sai evolutsionism. 19. saj lõpus hakkas F. Ratzeli tegevuse tulemusena evolutsionismi kõrvale tõrjuma difusionism. 20nda sajandi 20ndatel tekkisid USA-s täpset faktoloogiat eeldav F. Boas uurimissuund ning samal ajal Inglismaal B. Malinowski algatusel funktsionalism, mis selgitas kultuuri sünkroonset funktsioneerimist ja ei huvitunud ajaloolistest vaatlustest. 30–40ndad tõid USAs freudismist lähtuva etnopsühholoogilise koolkonna (M. Mead, R. Benedict)
annaabi.ee 
