kihutas kõigest jõust edasi, vähe hoolides sellest, et võis pikali paisata inimesed, kes ta teele sattusid. Sõites läbi City, juhtus seda tõepoolest kaks või kolm korda, kuid Buckingham ei vaadanud isegi tagasi, et näha, mis oli saanud nendest, keda ta oli maha paisanud. D'Artagnan järgnes talle, saadetud hüüetest, mis väga sarnanesid kirumistega. Lossiõue sisse sõites hüppas Buckingham hobuse seljast maha, viskas, ratsutid käest ja sööstis trepist üles, tundmata muret, mis saab loomast. D'Artagnan tegi samuti, kuigi tundis veidi rohkem muret nende võrratute loomade pärast, kelle väärtust ta oli hindama õppinud. Oma rahustuseks nägi ta köökidest ning tallidest kolme või nelja teenrit välja tormavat ja hobuste juurde jooksvat. 225 Hertsog sammus nii kiiresti, et d'Artagnanil oli raske talle järele jõuda. Ta läks läbi
«Poiss, mõtle, mis sa teed! Tahad sa ennast meelega hukatusse saata?» Jaanus seisis kui sammas, tummalt ja mahalöödud silmil. Oodo aga tormas kiriseva ähvardusega: «Küll ma tasun!» oma mära juurde, hüppas selga ja kihutas kodu poole. Emmi jäi esmalt nõutult seisma ja vahtis hirmuga vennale järele; siis palus ta tasakesi eremiiti, et see aitaks teda sadulasse. Vanamees tõstis ta hobuse selga, andis talle ratsutid kätte ning ütles: «Nüüd ole hea laps, Emmi, katsu, et sa Oodoga ühel ajal lossi jõuad, ja räägi isale tõtt. Püüa ara pöörata õnnetust, mida tige poiss võib sünnitada.» Emmi noogutas tummalt pead, pakkus jumalagajätmiseks vanamehele käekest ning ütles kartlikult Jaanuse poole piiludes: «Jumalaga!» «Jumalaga!» vastas see järsult, ilma et kordagi silmi oleks üles tõstnud. Emmi ergutas hobust ja ruttas vennale järele.
kerged ja sirged orria nõksuvate ja kiikuvate peadega ülal kõrgel telgi-katuse all, ja iga daami roosiõiesarnane kleit õõtsus pehmelt ja siidselt puusade ümber; nad olid nagu kõige ilusamad päevavarjud. Siis ratsutasid nad aina kiiremini ja kiiremini; kõik tantsisid, tõstsid enne ühe jala õhku, siis teise. Hobused jooksid järjest enam viltu ja tallmeister käis keskel ringi, piitsa plaksutades ja hõigates: «Hei! hei!» Ja tola tegi nende taga nalja. Viimaks lasksid kõik ratsutid langeda, daarsid panid käed puusa, ja mehed käed vaheliti rinnale, -- kuidas siis hobused vidakile ja kaares jooksid! Siis hüppasifl nad üksteise järele kõik maha ja tegid kõige ilusama kummarduse, mida ma iial olin näinud, ja jooksid minema. Ja kõik plaksutasid käsi ja olid kui pöörased. Noh, kogu etenduse ajal tehti kõige imestusväärsemaid asju; ja tola tegi nalja, nii et naera kas või katki. Vaevalt sai tallmeister mõne sõna öeldud, kui ta ja la maid vastas nii
annaabi.ee 
