polnud enam peale 7 eluaastat hoolt ja armastust. Peamised ründerelvad rüütlitel olid piik ja mõõk. Piigiga püüti vastast sadulast paista ja mõõka kasutati lähivõitluses. Kaitsevahenditeks oli rõngassärk, kiiver ja kilp. Kasutati ka pikkvibusi ja ambusi. Rüütliväe taktika oli enamasti lihtne, vaenuväed rivistusid pikkadesse viirgudesse, liikusid kiirenevas tempos. Selline võitlusviis nõudis tugevat treenitust, suurepärast ratsutamisoskust ja relvakäsitsuskunsti. Liiga sirgjooneline taktika muutis rüütliväe ühe haavatavamaks. Arvan, et rüütlid polnud kuigi edukad just oma liiga sirgjoonelise taktika tõttu, kuna nii olid nad kergemini haavatavad ning nii kippus lahing muutuma rüütlite omavaheliseks kahevõitluseks, siis oleks olnud vaja teistsugust paigutust ja paremat organiseerimist. Umbes 12. sajandil muutus aadli tiitel päritavaks sõjameeste ja maavalitsejate seisuseks.
Piigid purenesid ja lahing kasvas üle mõõgavõitluseks, kus iga rüütel otsis endale sobiva vastase. Sadulast paisatud rüütlid jätkasid võitlust jalameestena. Vastatst ei püütud tavaliselt tappa, vaid vangi võtta, et tema perekonnalt lunaraha saada. Seetõttu oli rüütlilahingus langenuid vähe. Võitlus nõudis: tugevat treenitust, suurepärast ratsutamisoskust ja relvakäsitluskunsti. Lahingu juhtimine oli pärast esimest kokkupõrget raske. Sõjakavalust ei peetud rüütli aule ja väärikusele kohaseks: vastasest tui jagu saada ausas võitluses mees mehe vastu, mitte pettusega. Raskelt relvastatud ja seetõttu suhteliselt aeglased rüütlid said sõdades sageli lüüa moslemite kiirelt ja manööverdamisvõimeliselt ratsaväelt. 3. LINNUSED K
osad olid relvastatud piikide ja kilpidega, teised vibude ja ambudega. Võitlustaktika-vaenuväed rivistusid pikkadesse viirgudesse, liikusid kiirenevas tempos teineteistele vastu ja põrkasid lahinguvälja keskel suure hooga kokku. Sadulast paisatud rüütlid jätkasid võitust jalameestena. Vastast ei püütud tappa, vaid vangi võtta, et tema perekonnalt lunaraha saada. Selline võitlusviis nõudis tugevat treenitust, suurepärast ratsutamisoskust ja relvakäsitluskunsti. Sõjakavalust ei peetud rüütli aule ja väärikusele kohaseks, tuli võistelda ausalt. Rüütliväe tähtsuse langus-jalavägi täiustus ja õppis rüütliväele järjest edukamalt vastu seisma. Sveitsi jalaväelased võtsid kasutusele uue relva hellebardi, mis ühendas endas oda ja sõjakirve. Kasutusele tulid ka 4-5 m piigid, millega tihedalt rivistunud jalaväelased moodustasid rüütliratsaväele läbimatu kaitevööndi
annaabi.ee 
