selge ning erinevate hobuste ja ponidega sõitmine ei valmista enam probleemi, võib hakata huvitama tegelemine koolissõiduga, kolmevõistlusega või pologa. Kui aga soovid, 10 et ratsutamisest saaks sinu elukutse, pead olema valmis tegema kõvasti tööd ja tõeliselt nautima ja rõõmu tundma sellest, millega tegeled. Kui vaeva ei näe, siis ei ole mõtet lootagi tipptasemel sõitjaks saada. Kui sul on õnne ja sa pühendad end ratsutamisele paljudeks aastateks, on suur tõenäosus saada tippklassi võistlusratsanikuks. (Green, 1993:58). 1.4 Ratsaspordialad Ratsutamisdistsipliinidest kõige esimesena kuulusid muistsete Olümpiamängude kavasse kaarikute ja hobuste võidusõidud. Alles 19. sajandil arenesid välja sellised ratsaspordialad, mida tänapäevalgi harrastatakse. Väidetavalt oli hobuste treenimine vajalik eriti sõjapidamiseks, sest hobune pidi olema ülitäpselt juhitav, hea füüsilise
harrastussportlasele lubatud. Harrastajal on saavutussportlasega võrreldes raskem saavutada õiget tunnet hobuse seljas, kuna üldjuhul on harrastajateks inimesed, kes käivad ratsutamas vabal töövälisel ajal mõned korrad nädalas (4-5 korda) ning sageli jagades mõne teise ratsanikuga ühte ja sama hobust (Kiilo, 2013). Tihtipeale sõidetakse üldse ratsakooli hobusega, kes on mitme ratsaniku sõita. Samas on paljudel harrastajatel oma hobune, kes vajab pühendumist ratsutamisele sest hobune vajab palju vaeva ja jaksu töö kõrvalt tegelemiseks. Iga tõelise ratsutamisfänni ja hobusesõbra suurimaks unistuseks on oma hobuse soetamine. Hobuseomanikuks olemine tähendab aga suurt vastutust ning sobiva ratsutamispartneri leidmine nõuab palju tarkust ja hoolikat kaalumist (Jänes, 2009). Alates 2013.aastast on kaasa arvatud harrastussportlastele ka kohustuslik ERL Rohelise Kaardi programmi läbimine, mis kehtib varasemalt mitte ühtegi litsentsi omanud ratsanikele
annaabi.ee 
