ühe jalamehe kallale kippuda?» Junkrud pöörasid imestades päid ja nägid kena, uhke näoga neidu, kes valge hobuse seljas ratsutas. Pisut eemal tulid puude vahelt mitu teist ratsanikku nähtavale. Neiu paled õhetasid kurest sõidust, võib-olla ka häbist, ja ta silmad läikisid kentsakalt. «Preili von Mönnikhusen!» hüüdsid junkrud ühest suust. Risbiter oleks peaaegu püstoli maha pillanud. «Sina siin, kallis Agnes!» kogeles ta magusas ehmatuses. «Kust see ime tuleb?» «Ratsutame isaga lusti,» kostis Agnes lühidalt. «Seal ta tuleb. Aga mis siin on juhtunud?» Risbiter ei leidnud kohe vastust, vaid pilgutas kaaslastele kõrvuni punastades silmi. «Hansul oli pisuke äpardus,» kostis Delvig tema eest. «Hakkas talupojaga rammu katsuma ja talupoeg puhus ta kogemata hobuse seljast maha. Seda häbiplekki tahtsime nüüd talupoja verega Risbiteri kilbi pealt ära pesta.» «Teie kukkusite hobuse seljast maha!» naeris Agnes, kuna Risbiter äraandja Delvigile meele- 238
Ettevaatus on voorus.» «Ja sina oled vooruslik, eks, Planchet?» «Härra, kas see ei ole musketitoru, mis seal helgib? Kui suruksime pea maha.» «Tõepoolest,» pomises d'Artagnan, kellele meenusid härra de Treville'i manitsused, «tõepoolest, see tõbras ajab lõpuks mullegi hirmu peale.» Ja ta sundis hobust traavi sõitma. Planchet jälgis nagu vari oma isanda iga liigutust ja traavis kohe tema kõrvale. «Kas me terve öö läbi niiviisi edasi ratsutame, härra?» 'küsis ta. «Ei, Planchet, sest sina oled juba kohale jõudnud.» «Kuidas, mina olen kohale jõudnud? Ja härra?» «Mina lähen veel paar sammu edasi.» «Ja härra jätab minu üksinda siia?» «Kas sul on hirm, Planchet?» «Ei, ma ainult juhin härra tähelepanu sellele, et öö tuleb väga jahe, külmetamisest aga võib reuma saada ja reumahaige inimene on vilets teener, eriti härrataolise kärme isanda jaoks.»
annaabi.ee 
