Viini klassikud 18. sajandi keskel kujunesid instrumentaalmuusikas uued väljendusvahendid ja vormid. Viimased olid klassitsismiajastu ratsionalistlikele ideaalide kohaselt üsna ranged ja mõistuspärased ning mõneti vastuolus vaba kunstilise väljendusega. Samas ilmus juba sajandi keskel nii muusikasse kui kirjandusse tundeline vararomantiline väljenduslaad. Uus muusikaline keel ootas aga geniaalseid loojaid, kes ühendaks vastandlikud taotlused- väljenduse ja vormi- tugevasse tervikusse. Klassikalise stiili kujunemise selles järgus keskisid esile kolm heliloojat-
Sissejuhatus 18. sajandi keskel kujunesid instrumentaalmuusikas uued väljendusvahendid ja vormid. Viimased olid klassitsismiajastu ratsionalistlikele ideaalidele vastavalt üsna rangelt ja mõistuspäraselt reglementeeritud ning mõneti vastuolus vaba kunstilise väljendusega. Samas ilmus kõrvuti klassitsistlike tendentsidega nii muusikasse kui kirjandusse juba sajandi keskel tundeline, vararomantiline suund. Uus muusikaline keel ootas aga keniaalseid loojaid, kes vastandlikud suunad, väljenduse ja vormi tugevasse tervikusse ühendaks.