Nad proovisid luua rahu ja vennalikkuse õhkkonda. Rüütel Vanasti kogunesid sõjamehed salkadesse ja nendes salkades oli aegade jooksul tekkinud välja oma eetika, mis seadis esiplaanile vapruse, ustavuse ja kiindumuse oma juhisse. Need tradistsioonid keerlesid nüüd aristrokraatide sõjasalga ümber, millest oli saamas eliit. Pidulik relvade üleandmine muutus noore vürsti troonile astumise tseremooniaks , mida meie teame kui rüütlikslöömise rituaali, mis sai ratsavarustuse ja seisuse väliste eraldusmärkidega määravaks rüütlimõiste väljakujunemisel. Rüütleid oli kahte sorti: ilmalikud ja vaimulikud. Ilmaliku rüütli eesmärgid olid maised ja nad olid väga uhkelt riides ja kaunite soengute ning kõige uhkema varustusega.Vaimulikud rüütlid olid aga totaalsed vastandid, nad olid mungaseisusest rüütlid, kes olid täielikult eraldnunud maisest elust ja pühendunud uskumatutega võitlemisele ja kristlaste kaitsemisele
Kuna see oli kõik, mida d'Artagnan maailmas igatses, välja arvatud muidugi soov üles leida proua Bonacieux, jooksis ta üliõnnelikuna sõprade juurde, kellest ta oli lahkunud pool tundi tagasi, ja leidis nad väga kurbadena ning murelikena. Nad olid tulnud Athose juurde nõu pidama: see osutas mingitele tõsistele asjaoludele. Härra de Treville oli lasknud neile teatada, et Tema Majesteedil on kindel nõu alustada sõjakäiku esimesel mail ja et nad peavad otsekohe oma ratsavarustuse korda seadma. Neli filosoofi silmitsesid üksteist täiesti jahmunult: härra de Treville ei naljatanud kunagi distsipliiniküsi-mustega. «Kui palju läheb teie arvates varustus maksma?» «Ei tasu rääkidagi,» ütles Aramis, «tegime just oma arvestused spartaliku ihnsusega -- igaühel meist on vaja tuhat viissada liivrit.» «Neli korda tuhat viissada teeb kuus tuhat, ütleme kümme tuhat liivrit,» lausus Athos. 328 «Mina arvan, et tuhat liivrit igaühele,» ütles d'Artagnan
annaabi.ee 
