lai, võiksime siiski mõelda, et tõeline vundament on laste ja noorte sport ja nende haridus. Edasine konstruktsioon võib olla õhulisem või massiivsem, püsti võib ta ikka püsida. Kogemusi, kust edasi minna, peaks meil nüüd jätkuma. Mitte ainult riigi- ja muid kordi, vaid ka erinevaid ratsutamisstiile, igasuguseid hobuseid, igasuguseid ratsanikke on meil proovitud. Nüüd peaksime lõpuks jõudma normaalsesse ratsaspordiellu ja maailma. Kuigi võistlevate ratsasportlaste arv on Eestis samaks jäänud, ei ole paremate tase langenud. Nagu kogu maailmas, märab potentsiaalse või reaalse tippsportlase staatuse ja saatuse hobuseõnn. Või nagu ütles 1992 a. olümpiavõitja Ludger Beerbaum. "On ainult kaks probleemi: kuidas leida õige hobune ja kuidas leida sponsor, kes ta mulle sõita ostaks." Toetamisrõõmu, mida tunda ja võimalusi on Eesti ratsaspordis palju. On häid ratsanikke,
[www] http://ratsaspordikool.ee/oppeained2/ratsaspordi-ajalugu-takistussoit/) 2000. aastad on Eesti takistussõidule olnud edukad. ERL-i töö on aastatega muutunud tõhusamaks. On kujunenud professionaalsed võistluste korraldajad, koolitatakse ja atesteeritakse treenereid, edendatakse tööd järelkasvuga. 2012. aastal startis Eesti esimene 8 noorratsanik Kätlin Sehver noorte Euroopa meistrivõistlustel Austrias. See kõik näitab, et meie ratsasportlaste konkurentsivõime on rahvusvahelisel areenil kasvanud ning kaua tehtud töö noortega hakkab lõpuks vilja kandma. (Ratsaspordi ajalugu – takistussõit.[www] http://ratsaspordikool.ee/oppeained2/ratsaspordi-ajalugu-takistussoit/) Eesti takistussõitjad on tõusnud Kesk-Euroopa liigas esikolmikusse ja Baltimaade liidriks. 2009. aasta maikuus oli Rein Pill maailma takistussõidu edetabelis 71. kohal – see on kõrgeim koht Eesti takistussõidu ajaloo vältel
annaabi.ee 
