(Kollom 1981: 191) Nõukogude Eesti ratsaväes, millest arenes välja siinne ratsasport, olid õige olulisemaks tagatiseks head, vastupidavad, vähenõudlikud ja küllalt kiired ratsahobused, tõelised lahingukaaslased ning sõbrad. Hobuste hooldamisel, söötmisel ja kasutamisel tehti kõikvõimalik, et sälitiada nende tervis ning arendada jõudlust. (Kollom 1981: 176) 1970. aastatest alates hakkasid ratsutajate treeningutingimused paranema – avati uued ratsaspordibaasid Niitväljal, Jüris, Tallinnas ja Luunjas. 1980. aastatel kerkisid esile uued andekad takistussõitjad Konstantin Prohhorov, Pille Elson, Rein Pill jt. Vahetult enne Eesti taasiseseisvumist 1990.aasta 26. märtsil taasasutati Eesti Ratsaspordi Liit (ERL) – organisatsioon, mis asus juhitima ratsaspordialast tegevust Eestis. (Ratsaspordi ajalugu – takistussõit.[www] http://ratsaspordikool.ee/oppeained2/ratsaspordi-ajalugu-takistussoit/) 1990
Ehkki spordiala arengut takistasid ratsutajate kesised treeningutingimused ja ebapiisava kvaliteediga hobukoosseis, jõudsid mitmed Eesti NSV takistussõitjad üleliidulistel võistlustel kõrgetele kohtadele. Esimese eestlasena pääses Nõukogude Liidu koondvõistkonda Jüri Villemson, kes 1963.aastal osales Euroopa meistrivõistlustel." (Teele Metstak, 2014). ,,1970-ndatest aastatest alates hakkasid ratsutajate treeningutingimused paranema avati uued ratsaspordibaasid Niitväljal (1976), Jüris (1980), Tallinnas (1990) ja Luunjas (1990). 1980-ndatel aastatel kerkisid esile uued andekad takistussõitjad Konstantin Prohhorov, Elson, Rein Pill jt. 1990.aasta 26.märtsil taasasutati Eesti Ratsaspordi Liit (ERL)- organisatsioon, mis asus juhitima ratsaspordialast tegevust Eestis." (Teele Metstak, 2014). ,,Nõukogude Liidu kokku varisemisega ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega 1991.aastal lagunes kõik senitehtu ka Eesti takistussõidus
annaabi.ee 
