vedur, ümmarguselt sada vagunit, autosid, relvi ja muud sõjavarustust. Võnnust lõuna poole algas vaenlase energiline jälitamine, mille diviisi juhatus oma käsuga 23. juunist kell 10.00 suunas kindlaisse raamesse. Käsus rõhutatakse kõigepealt raugematu jälitamise vajadust. Diviisiülem kindral E.Põdder märgib: "Meie ei tohi vaenlasele anda võimalust end vastupealetungimiseks koguda." Jälitamiseks suunas diviisi juhatus Hinzenbergi peale 9. polgu ning 6.polgu I ja II polgu, 2.ratsapolgu ja 1.polgu II pataljoni. Seejuures pidi 2.ratsapolk enda alla võtma Ramotskojest 15 km lõuna pool asetseva Nitau teedesõlme. Kui meie väed asusid rindel vaenlast jälitama, oli viimane juba teinud suure hüppe tagasi Riia suunas. Uueks kaitsepositsiooniks valis vastase väejuhatus Hinzenbergi ümbruse, mis on 40 km Võnnust ja 30 km Stolbenist. Hoolimata tehnilisest paremusest osutusid aga eriti Rauddiviisi osad võimetuks täitma väejuhatuse kavatsusi. See selgus 23.juuni õhtul, mil
aasta novembris Eestisse ja astus meie rahvusväkke. Ta määrati formeeritava ratsadivisjoni ülemaks ja jöudis tõusta kaptenik (ehk ratsaväe traditsiooni järele rittmeistriks), enne kui sakslased ta divisjoni koos kõigi muude tollaste Eesti rahvusväeosadega 1918. aasta kevadel laiali saatsid. Saksa okupatsiooni lõppemisel sama aasta 10. novembril astus Jonson uuesti, nüüd juba neljandat korda sõjaväkke. Ta määrati formeeritava .ratsapolgu ülemaks. 27. detsembril läksta oma polguga tolleks ajaks päris Tallinna lähedale jõudnud Viru rindele; võitles hiljem ka Lõuna-Eestis ja Lätis. Oktoobris 1919 ülendati alampolkovnikuks. Vabadussõja lõppedes autasustati teda Vabadusristiga II/2 ja I/3; ta sai 225 000 marka ja Kirepi mõisasüdame Lõuna- Tartumaal. Läti valitsus autasustas teda Karutapja ordeni III järguga. Pärast Vabadussõda juhatas oma ratsapolku kuni 11. septembrini 1921, mil saadeti
annaabi.ee 
