ja jalgade märgistes. Näiteks täisverelised hobused on tuntud oma erilise kiiruse, hollandi veo- hobused tugevuse, araabia ratsud oma graatsia ja ilu poolest ning hannoveri tõu esindajad on head ratsa- ja sporthobused. Maailma väiksemaid hobuseid on falabella-poni, kelle turjakõrgus on vaid 76 cm, maailma suurimaid on sairi hobune, turjakõrgusega 198 cm ja massiga 1 tonn. Hobuseid kasutatakse tavaliselt veoloomadena ning ratsahobustena. Vanasti kasutati hobuseid rohkem töötegemisel. Hobused omavad inimeste meeltest tunduvalt paremini arenenud meeli, neil on ergas nägemis-, kuulmis- ja haistmismeel. Hobusele on iseloomulik pikk ,,nägu", see on vajalik, et mahutada ära suuri hambaid ja tundlikke haistmiselundeid. Silmad asetsevad koljus kõrgel üleval pea külgedel, hobune näeb ümbrust hästi ka siis, kui ta on peaga kummardunud maast rohtu sööma. Kõrvad on
Hetmani isa oli norfolk-roadsteri tõugu täkk Stuart ning ema teadmata päritolu hunteritüüpi (võimas universaaltüüpi ratsahobune) mära. Hetman oli raudjas, tugeva kehaehituse ning hästiarenenud lihaste ja jäsemetega ja hea iseloomuga. Tema järglased tulid esile söötade hea omastavuse, elava temperamendi ja suure vastupidavuse poolest. [1] (Lisa 4) Hetmani tugevaid järglasi võis edukalt kasutada nii põllu-, transporditöödel kui ka ratsahobustena. Hetmanist sai Tori hobuse esiisa, teda paaritati üle 1000 märaga. [1] 1895-1914 toodi Eestisse pidevalt uusi norfolki tõugu sugutäkke, keda kasutati tori tõu aretuses. Kuid aretustöös puudus sihikindlus ning süsteemitud eri tõugude ristamised viisid selleni, et tori hobusest sai veo- ja ratsahobuse segu - kord raskeveo-tüüpi väheliikuv, kord väga kerge traavli-tüüpi. Mõnede juures olid ülekaalus kohaliku eesti tõu omadused, samuti
annaabi.ee 
