Vestern ei ole mitte ainult vanim filmižanr, vaid ka ainus Ameerikast alguse saanud kunstivorm.1 Žanri nimi juba mõneti reedab, et tegu on Lääne ehk USA ajalool põhineva käsitlusega ning ameeriklased pole selle ekspluateerimisel tagasi hoidnud - 1920. aastatest kuni 1960. aastate alguseni oli just vesternide populaarsus see, mis aitas kaasa Hollywoodi domineerimisele üleilmsel filmiturul.2 Seda ei saa neile ka ette heita, kuna vesterni kui žanri üheks määratluseks on just ajastu ning Ühendriikidele omane 19. sajandi teise poole rahvuskultuur, mis inimesi paelub. Oma esseega üritan põgusalt keskenduda vesterni arengule ning arutleda, kas vesterni tegemine on võimalik ka teises kontekstis kui Metsik Lääs. Film, mille põhjal proovin eelkõige eelmainitud teemal spekuleerida on Leedu režissööri Vytautas Zalakeviciuse 1966. aasta film „Niekas nenorejo mirti“ („Keegi ei tahtnud surra“), mis looks hea paralleeli
Hollywood on sünonüüm ameerika filmile. Sellega on tuttavad kõik ning ka enamik tavavaatajale kättesaadavatest ehk kinos ja televisioonis näidatavatest filmidest on just sealsete suurte filmikompaniide toodang. 20.sajandi filmi arengut enim mõjutanud ameerika filmitööstus on laias laastus jagatud mitmesse perioodi ning antud kirjatükk keskendub neist esimesele – klassikalisele Hollywoodile, mille perioodiliseks määratluseks võiks olla 1920- 1940-ndad. Vaadeldavast ajastust toon filmi näiteks John Fordi 1940.aasta filmi „Vihakobarad“, mille abil püüan illustreerida, kuidas tollane film kujutas USA sotsiaalset tegelikkust. 1910-ndate paiku hakkasid mitme filmikompaniid oma ärisid üles seadma Los Angelese lähedale – eelkõige soosis seda kliima. Dekaad hiljem domineeris see paik, Hollywood, maailma filmindust.1 1920-ndaid iseloomustab tummfilmide võidukäik.
annaabi.ee 
