organisatsioonide vahel. 1946. aastal jõustunud koostöölepingu alusel ei sekku ÜRO ILO tegevusvaldkonda ning ILO omakorda rahvusvahelisse poliitikasse. ILO tähtsaim organ on Rahvusvaheline Töökonverents, mis koguneb igal aastal ja kinnitab rahvusvahelised tööstandardid: konventsioonid ja soovitused. Need sätestavad minimaalsed õiguslikud nõuded, mida tuleb pärast konventsiooni ratifitseerimist täita. Soovitusi ei ratifitseerita, kuid neid arvestatakse riigi seadusandlike aktide koostamisel. Praegu kuulub ILO-sse 177 riiki, nende hulgas ka Eesti Vabariik alates 1921. aastast ja täieõigusliku liikmena taas 13. jaanuarist 1992. Tänaseks on ILO-l 185 konventsiooni ja 194 soovitust. Konventsioone ratifitseeritakse ja need sätestavad minimaalsed nõuded, mida tuleb peale ratifitseerimist täita. Soovitusi aga arvestatakse riigi seadusandlike aktide koostamisel. Eesti on ratifitseerinud 32 ILO konventsiooni. II
vah-d lepingud ühe süst-i. Lepinguga antud õ-d on riigis kasutatavad, ilma et oleks tarvis neid õigusi siseriiklikes seadustes dubleerida. PSe §-st 123 tuleneb, et E kasutab monistlikku süst-i. See kehtestab, et kui E s-d või muud aktid on vastuolus Rkogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, siis kohaldatakse välislepingut. See säte puudutab ainult Rkogu poolt ratifitseeritud välislepinguid. On olemas ka lepingud, mida ei ratifitseerita, selles osas jätab PS lahtiseks, mida vastuolu korral kohaldada. Kuna aga valitsus ei tohi anda s-ga vastuolus olevaid määrusi, siis võib eeldada, et PSe mõtte kohaselt tuleks kohaldada analoogiat ja mitte rakendada valitsuse poolt sõlmitud ratifitseerimisele mitte kuuluvat lepingut, kui see on vastuolus s-ga. Kui seadus on vastuolus mitmepoolse välislepinguga, siis tuleb vastuolus olev seadus tühistada. Kui
annaabi.ee 
