rohkem kui linnukest pihku täringuks tähte ja palliks kuud rohkem kui tooreid tikrimarju rohkem, rohkem kui midagi muud ihkasin oh, kuidas ma ihkasin tulipunast vihmavarju! Ja siis viimaks, viimaks ometigi ta oli mul tõesti peos tõesti mu südame ligi mu kaenlas, mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti tõstsin kilgates üles suure päikese poole omaenese väikese tulipunase päikese! Kord hoidis teda mu parem käsi, kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin ja olin valmis rataskaari lööma. Ema ütles aknast: "Ole ometi tasem. Pane vihmavari pingile ja tule tuppa sööma". Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike ja kähku sain küllalt roast. Tippasin toast käsi veel ukselingil, lävel kepsu ju löömas jalad - ma ei kilganud äkki enam ega taibanud vähematki. Minu pisike päikene pingil oli katki. Oli katki. Oli keskelt murtud katki. Suur päike paistis korraga kaugelt.
suure päikese poole ei märganud muud, omaenese väikese kui panin pea vastu seina tulipunase päikese ! ja nutsin..... Kord hoidis teda mu parem käsi, oma elu esimest leina. kord tantsitas vasem. Ma ei osanud küsida,kosta Hüppasin, hõiskasin ega sõnadega kurta. ja olin valmis rataskaari lööma. Ma ei lasknud end lohutada. Ema ütles aknast: Ema lubas osta uue varju, "Ole ometi tasem, mis on veelgi kenam uut aga, uut ma ei tahtnud enam.
üldise kirjanduse eriala omaenese väikese tulipunase päikese ! Kord hoidis teda mu parem käsi, magistrikraadiga cum laude. On kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin kasutanud preudonüüme ja olin valmis rataskaari lööma. Ema ütles aknast: "Ole ometi tasem, Herbert Viipilt, Kroonik, O.J. jm. pane vihmavari pingile ja tule tuppa sööma." Kui kõrgel olid lauad ja laed, Kui lähedal oli päike,
rohkem kui linnukest pihku täringuks tähte ja palliks kuud rohkem kui tooreid tikrimarju rohkem, rohkem kui midagi muud ihkasin oh, kuidas ma ihkasin tulipunast vihmavarju! Ja siis viimaks, viimaks ometigi ta oli mul tõesti peos tõesti mu südame ligi mu kaenlas, mu süles, kord kinni, kord lahti! Kesk jooksujahti tõstsin kilgates üles suure päikese poole omaenese väikese tulipunase päikese! Kord hoidis teda mu parem käsi, kord tantsitas vasem. Hüppasin, hõiskasin ja olin valmis rataskaari lööma. Ema ütles aknast: "Ole ometi tasem. Pane vihmavari pingile ja tule tuppa sööma". Kui kõrged olid lauad ja laed! Kui lähedal oli päike! Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed! Ma olin väike ja kähku sain küllalt roast. Tippasin toast käsi veel ukselingil, lävel kepsu ju löömas jalad - ma ei kilganud äkki enam ega taibanud vähematki. Minu pisike päikene pingil oli katki. Oli katki. Oli keskelt murtud katki. Suur päike paistis korraga kaugelt.
annaabi.ee 
