Kasvasid ka poest ostetavate toiduainete hulgad. Tavalisemaks muutus ka kohvijoomine, mis 20. sajandi algul oli peaaegu tundmatu ning ainult üksikud oskasid kohvi keeta. Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid heamaitselised. Paikkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi. Lauanõudeks kasutati peamiselt puust kausse. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi, nii et igaüks ulatus oma lusikaga putru võtma ja rasvasilma kastma. Lauanõudest olid veel laual piimapütid. Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu savikausse ning kivist taldrikuid. Söömise ajal oli igaühel laua juures kindel koht. Laua otsas istus harilikult peremees. Lauas istuti tõsiselt, tarbetut juttu ei aetud. Pärast söömist tuli laud koristada ja pühkimiseks tohtis kasutada ainult valget linast või takust lappi, vastasel juhul tuli tüli, nälga, vaesust või muud häda kaela.
rukkileib, või jälle puupütis või, kuum odrakarask külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga jne. Lauanõudeks olid peamiselt puust kausid. Suuremad neist olid leeme-, kördi- ja pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi nii et igaüks ulatus oma lusikaga putru võtma ja rasvasilma kastma, Lauanõudest olid laual veel piimapütid. Vahel pandi nendega või lännikutega lauale ka suppi või putru. Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu savikausse ning kivist (fajanss-) taldrikuid. Söömiseks oli igaühel oma jaolusikas, mille varrele oli lõigatud oma märk. Pärast söömist asetati lusikad varna. Kui olid laual keedetud kartulid, räimed, lõss ja leib, siis kasutati ainult taskunuga.Söömise ajal oli igaühel laua juures kindel koht. Laua
annaabi.ee 
