Suurt rolli mängivad raamatus ka alkohol ja staatus. Tegelaste elu möödub lõbutsedes, juues ja pidutsedes. Kui kainena hoitakse sisemine valu endas kinni, siis purjus olles käitutakse vastavalt oma tõelistele tõekspidamistele. Kõik mured uputatakse alkoholiklaasi ning elust libisetakse lihtsalt üle. Alkohol annab julgust ka oma kaaslaste suunas mürki pritsida. Enamasti võib seda täheldada Mike' i puhul, kes julgeb välja öelda kõik, mis tema südamel on. Mike on ka kõige rassistlikum kogu seltskonnast, kuna teeb pidevaid märkusi juudist Robert Cohni suunas. Cohn on läbi teose enim piinatud. Teda ei sallita, sest ta jõlgub teistel pidevalt sabas ning temast ei ole kunagi kasu. Tegelikult kehastab Cohn teoses vastandit ülejäänud seltskonnale, kuna tema on sõjast mõjutamata jäänud ning on võimeline pühenduma. Just selle pärast peavad tema kaaslased aga meest hulluks ja põlgavad teda.
muutub vabaduse ja õigluse kantsiks. Ma unistan, et ühel ilusal päeval elavad minu neli väikest last riigis, kus nende üle ei otsusta mitte nahavärvuse, vaid nende iseloomu täituse järgi. Minge tagasi Mississipisse, minge tagasi Alabamasse, minge tagasi Louisianasse, minge tagasi Põhja linnase mülgastesse, teades, et praegust olukorda saab ja tuleb muuta!" Ta kirjutas: ,,Kui nii võib öelda, siis on Birmingham kõige rassistlikum linn Ühendriikides. Siinne jälestusväärne politseiterror on tuntud üle maa. Ebaõiglus neegrite suhtes on selle linna kohtutes tavaline. Sagedamini kui üheski teises linnas jäävad Birminghamis avastamata kurjategijad, kes purustavad neegrite maju ja kirikuid. Niisugused on kangekaelsed faktid, ehkki neid on raske uskuda. Kuid see on tõsielu. Oma kibedate kogemuste najal teame: rõhuja ei anna vabadust iialgi vabatahtlikult; rõhututel tuleb seda nõuda...
annaabi.ee 
