Seda on küll raske tunnistada, et tegu pole enda lapsega, aga seda tuleb teha. Mida varem, seda parem. Hea võimalus oleks rääkida siis, kui vaadata koos pilte, mis on tehtud siis, kui laps tuli perre, ja rääkida lugu ära nii, nagu see oli. Mida väiksem laps, seda loomulikumalt ta seda võtab. Muidugi, iga üleelamine, mis juhtub lapsega sünnihetkest alates, jätab jälje. Ning nende silumisega tuleb vanematel tulevikus vaeva näha. Kuid eks igas peres tuleb laste kasvatamisel rasksusi ette. Lapsele peaks jääma alles tema identiteet, võimalus suhelda oma sugulastega oma õdede- vendadega.Esiteks on elementaarne teada seda, kes on su esivanemad, millega nad tegelesid, kust nad pärit on. Adopteeritud laste puhul on aga see kõik ära lõigatud, puudub igasugune võimalus teada seda, millega näiteks tegeles su vanema või vanaisa. Kõige halvem selle teadmatuse juures on see, et sul ei ole aimugi pärilike haiguste kohta, mida su esivanemad on näiteks põdenud
(Tankler, M. 27) Väikelapseiga Oluline muutus lapse elus on kõndimahakkamine. See leiab aset väikelapseea alguses. Samas kahaneb kasvamise tempo. Kolmandaks eluaastaks on lapse kehahoiak juba muutunud, sest nn beebipehmus on kadunud ning laps seisab sirgemalt, sest seljalihased on tugevamad. Liigutuste koordineerimine ja valitsemine on juba otseselt seotud lapse tahte arenguga. Peenmotoorika kiire areng võimaldab lapsel raamatulehti pöörata, pilti värvida... Samas võib tal aga olla rasksusi oma liigutuste valitsemisega: äkiliselt seisma jäämine võib olla raske ning tihti võib ette tulla kokkupõrkeid asjade või teiste inimestega. (Tankler, M. 28) Eelkooliiga Neljanda ja seitsmenda eluaasta vahel kasvab laps ikka veel jõudsalt. Lapse keha muutub saledamaks ja normaalse lihaste arengu puhul muutub kehahoiak üha sirgemaks. Eriti kasvavad jalad, samuti ka musklid, sest laps on hästi aktiivne ja liikuv.
annaabi.ee 
