Debicas Krakovi lähedal, kus teiste kõrval oli ka Eesti SS- leegioni väljaõppekeskus. Väljaõppekeskus oli tühi, sest 1942. aasta sügise vabatahtlikud olid Narva pataljonina Ukrainasse saadetud. 1943. aasta oktoobriks õpetati ka uued mehed välja ja saadeti nüüd juba kaherügemendilise 3. Eesti SS- brigaadina Neveli rinde tagalasse, kus nad alguses osalesid partisanivastases operatsioonis "Heinrich" ja saadeti seejärel välisrindele. Kuid Saksamaa aina raskenev rindeolukord sundis üha 14 uute inimressursside otsimisele. 1943. aasta sügisel otsustati Saksamaa kõrgemas juhtkonnas veel kümnete tuhandete meeste väkkekutsumine Eestis ja Lätis. Seda teostas Eestis Hjalmar Mäe 30. jaanuaril 1944 antud määrustega, millega kutsuti sõjaväkke aastakäigud 1904 1923 (40-21 aastased) ja lisaks reservohvitserid, reservallohvitserid, arstid, loomaarstid, apteekrid jm ametite esindajad.
42) ja tagavarapataljon Tartus (nr 41). Need pataljonid olid mõeldud rakendamiseks väegrupi Nord tagalapiirkonnas Pihkva- ja Novgorodimaal ning seal nad ka võitlesid, kuni 1944. aastal Eestisse toodi, järk-järgult kokku liideti ja lõpuks 20. Eesti SS-diviisiga ühendati. 1941. aasta sügisest alates formeeriti Eestimaa SS-i ja politseijuhi Heinrich Mölleri korraldusel Eestis politseipataljonid nr 29–36. Ehkki algul oli plaanis jätta need Eestisse, tingis Saksamaa üha raskenev rindeolukord selle, et pataljonid nr 29 ja 33 saadeti Leningradi rindele ning pataljon nr 36, mis värvati Läänemaal ja saartel, Valgevene ja Ukraina kaudu Stalingradi alla. 1943. aastal toodi pataljonid Eestisse tagasi. Mehed, kes Eesti SS-leegioni ei astunud, anti täienduseks teistele pataljonidele. 1942. aasta teiseks pooleks hakkasid vabatahtlikud Eestis otsa saama – sakslaste okupatsioonipoliitika ja sõjaväkke astunud vabatahtlike kohtlemine ei vastanud ootustele –,
annaabi.ee 
