sildistataks, mehi aga ülistataks ja selle näitega tuleks väga nõustuda. Nimelt ,,Soo mainimise põhjal otsustades eristub selgelt meeste valdkonnana autojuhtimine: naisjuhi sugu märgitakse ära nii liiklusõnnetusest teatava lühiuudise pealkirjas kui ka sisus, meesjuhi sugu ei mainita kummaski." Peab nõustuma, et tänapäeva ajakirjanduses see tõesti nii on ja üldiselt ebaõiglaselt, sest on levinud arusaam, et ,,naine roolis, auto kraavis", kuid tegelikult väga tihti satuvad raskematesse liiklusõnnetustesse just mehed. Rassism Uurimusest selgub, et rassismiga Eesti ajakirjanduses eriti probleeme ei ole. Ajakirjanduses on kasutusel sõna mustanahalised, mitte neegrid, viimast kasutatakse ainult intervjuude otsekõnedes. Kuid selgub ka see, et tegelikult tähtsustatakse rassi üle, rassiste on siiski olemas ja neid ei saa ära kaotada, kuid inimene on inimene ja ei ole oluline, mis värvi on ta nahk. Teine ja suurem eristamine on aga venelastega
vabatahtlikena kroonuleivale läinud, said nüüd selga ohvitserisineli. Eestlased hajutati paljudesse väeosadesse kõikidel rinnetel. Lätlastel läks teisiti. Kui rinne 1915. aastal Riiale ohtlikult lähedale jõudis, värskeid reserve sakslaste peatamiseks aga nappis, lubati moodustada läti vabatahtlikest eraldi pataljone, mis laienesid läti kütidiviisiks. See oli kogu vene armee paremaid väekoondiseid, mis paisati ikka kõige raskematesse rindelõikudesse ja kandis ränki kaotusi. Seetõttu muutusid sõjakoledused läti küttidele eriti ruttu tuttavaks ja hiljem langesid enamlaste propagandaseemned nende juures juba hästi ettevalmistatud pinnasele. Hilisemas Vene kodusõjas võitlesid läti kütid erakordse vaprusega punaste poolel. Eestlastel esialgu oma rahvaväeosi polnud, ehkki asja arutati, ja kaotused jäid tänu sellele suhteliselt väiksemaks. Eesti poliitikud olid sellal veel oma rahvusväeosade loomise vastu.
annaabi.ee 
