Tori segakoori naised kabitanudes Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level PÕLL Vanasti kuulus põll ainult abielunaistele; neiud ei tohtinud seda kanda. Sama oli ka tanudega. "Nagu peakate nii oli ka põll mehenaise märgiks, mis teda väliselt eraldas neiudest. // Tüdrukule, keda märgati raskejalgsena, seoti kohe põll ette. Neitsile oleks see olnud jälle teenimatu häbistus. // Mehenaine ei olevat tohtinud ilma põlleta külla ega kiriku minna, isegi mitte toast välja. Suvel särgiväel vilja lõigates olnud naisel põll ees (Manninen 1927: 316317). Nii oli see kuni 19. saj lõpuni, hiljem hakkasid põlle kandma ka tüdrukud (neiud). Eraldi olid kiriku, eraldi igapäevased põlled. Pidupäeva põlled tehti
autorataste all just isasiile. Kui isasiil riskib üheainsa ööga kümmekond korda maanteed ületades oma eluga, siis emasiil vaid paaril korral. Põhjus on väga ürgne ja üldine - meessugu on juba loomu poolest liikuvam. Seepärast tekivad vähegi suuremate maanteede servadesse surnud tsoonid. Aeg-ajalt ilmuvad sinna vaid oma kodu otsivad uljad siilinoorukid. Lõunaeestlaste oma siil. Samal ajal kui siilivana uljalt jahti peab, on ta naised paikseks muutunud. Kus sa raskejalgsena ikka tormad! Siiliemad valmistuvad poegimiseks. Peagi mugistab igas lastetoas vähemasti viis pimedat ja paljast selli. Esialgu on neil seljas vaid sadakond pehmet okast. Kuid isu on neil õnneks hundi oma. Kasvamisega on kiire. Talve saabudes peab juba pool kilo kaaluma. Vastasel korral kevadel enam ei ärka. Selleks ajaks katab siili selga kuni 8000 okast. Mitte 16 000, nagu lugematud kirjatükid enamasti korrutavad. Paljudele on ilmselt üllatus kuulda, et Eestis elab kaks erinevat siili
annaabi.ee 
